Kuidas toimida õnnetuse korralTekst: Riina Reiman-Männiste16.06.2009

MTÜ Rahvakoolitus Elu baaskoolitajad õpetavad juba 5aastastele lasteaiapõngerjatele, kuidas anda sõbrale esmaabi. Nad on veendunud, et kui maast madalast hakata last õpetama, oskab ka 7aastane abi anda. Kas laps ikka suudab nii vara oskusi omandada ja vajalikul ajahetkel õigesti mõelda ning toimida? Kui palju siis ikka tuleb ette juhtumeid, et laps satub abistaja rolli?

“Küsimus ei ole vaid selles, kas laps oskab esmaabi anda või mitte, vaid pigem selles, mida esmaabi oskamine teeb lapse hingega,” räägib MTÜ Rahvakoolitus Elu baaskoolitaja ja kiirabivelsker Margit Pärn. “On üsna ebatõenäoline, et 6–7aastane laps satub olukorda, kus on vaja elustada, kuid tagame selle, et lapsele muutub abistamine inimeseks olemise põhikriteeriumiks. Paraku on Eestiski küllalt näiteid, kus õpetaja elustamist alustavad 6.–7. klassi õpilased, mitte täiskasvanud. Selleni ei ole võimalik jõuda ühe-kahe 45minutilise koolitunniga. Tahtmine ja oskus aidata kujunevad välja aastatega.”

Esmaabipaun puhkusele minnes
Margit Pärn eeldab, et igas korralikus kodus on olemas plaastrid, sidemed, desinfitseerimisvahendid, kraadiklaas ja palaviku- ning valuvastased ravimid. Tõsi, praktika on vahel tõestanud vastupidist. Seepärast tasub enne, kui saadetakse suvepuhkusel lapsed sugulaste või tuttavate juurde, alati uurida, mida sisaldab sealne esmaabikapp. “Ideaalne, kui seal oleks ka Burnshieldi põletusgeel, mis vähendab valu kiiresti. Kui laps kasutab regulaarselt ravimeid, siis tuleb need kindlasti kaasa panna ning arvestada, kas varudest piisab või tuleb neid täiendada. Kui lapsel on astma, ärge unustage mitte ühtegi tema abivahendit. Allergiavastased rohud peaksid igaks juhuks kaasas olema ka nendel, kes varem pole allergiaga isegi kokku puutunud,” soovitab esmaabikoolitaja tungivalt. Allergiline reaktsioon võib ootamatult esineda ka kõige tervemal inimesel ning ravimite puudumisel võib seisund muutuda üliohtlikuks.

Informatsioonipuudus raskendab abistamist
“Kui viite lapse(d) kellelegi hoida, siis hoolimata sellest, kui lähedal või kaugel olete ise, on vaja võõrustajat informeerida lapse tervise eripäradest,” hoiatab Margit Pärn. “Kindlasti tuleb jätta oma telefoninumbrid, et vajadusel saaks teiega ühendust. Harvad pole juhtumid, kui külas olles jääb laps haigeks, talle kutsutakse kiirabi ning arstid tahavad võimalikult täpset ülevaadet tema tervisest, allergiatest, põetud haigustest, vanemad pole kättesaadavad, hoidja ei tea midagi, laps aga ei oska küsimustele vastata. Sellisel juhul peavad arstid hakkama nuputama, kuidas väikest patsienti ravida ning kas tal äkki on mõne rohu suhtes ülitundlikkus. See aga tähendab, et abi jõuab lapseni märksa aeglasemalt ehk väärtuslik aeg läheb kaduma. Ükskõik, mis ka lapsega juhtuks, alati tuleb tema vanemaid sellest teavitada.”

 

Loe edasi ajakirjast...