Kuidas töö, nõnda vähirisk

Töökoht peaks olema paik, kuhu inimene hommikul rõõmuga läheb ja kust õhtul rahulolevana koju naaseb; koht, kus kõrvuti elatise teenimisega on võimalik rakendada oma võimeid ja ambitsioone ning tunda rõõmu saavutustest ja edust. Kindlasti aga ei tohiks töö ja selle tegemise koht kujuneda paigaks, kus erinevad tegurid seavad ohtu nii inimese enda kui ka kaudselt tema pereliikmete tervise, suurendades või lausa põhjustades tõsiste haiguste riski. Paraku näitab statistika midagi muud.

Osa kasvajaid tuleneb kutseriskidest

Hinnanguliselt võib vähkkasvaja areneda elu jooksul igal teisel mehel ja igal kolmandal naisel. Seejuures on mitmete elukutsete esindajatel pahaloomuliste kasvajate arvukus keskmisest suurem: ametist tulenevate kasvajate osakaaluks loetakse 2-8%. Selliste pahaloomuliste moodustiste põhjuseks on kokkupuuted vähkitekitavate teguritega just töökohal ja töö tõttu. Ainult töökeskkonna mõjul arenevate kasvajate kindlakstegemine on sageli omaette pähkel, sest kokkupuuted vähkitekitavate ainetega oma ametis võivad toimida koos tööväliste teguritega. Pealegi võib haigus avalduda alles aastaid või aastakümneid pärast kontakti ohtlike ainetega.

Töö mõju pahaloomulise kasvaja riskile oleneb paljudest teguritest, sealhulgas inimeste sotsiaalmajanduslikust seisundist, elukohast ning kindlasti ka vähitüübist ja paikmest. Tugevat seost elukutsega on uuringud näidanud põie-, nina- ja põsekoopa-, kopsu-, kelme-, maksa- ja nahavähi ning ka leukeemia korral. Nii seostatakse töökeskkonnaga umbes 10% kopsuvähkidest; põievähi ja leukeemia korral aga võib see suurusjärk olla isegi kuni 30%. Seejuures moodustab kopsuvähk peaaegu kaks kolmandikku kõigist kutsevähkidest.
Sajanditevanused teadmised lisavad kinnitust Itaalia arsti Bernardino Ramazzinit peetakse esimeseks teadlaseks, kes juba 17. sajandil viitas elukutsega seotud vähkkasvajate riskile, näidates rinnavähi suuremat tõenäosust nunnade seas. 1775. aastal tõdes inglise kirurg Percival Pott munandikoti pahaloomuliste kasvajate suuremat esinemust just korstnapühkijatel. Sellel oli ka oma põhjus: tol ajal rakendati korstnapühkijatena poisse, kes mahtusid kitsastes avaustes kergemini liikuma ning puutusid seetõttu kokku vähkitekitava nõega. Siiski kulus veel 150 aastat, enne kui nõe kantserogeenset toimet ka laborikatsetega kinnitati.

Rohkem terviselugusid loe ajakirjast Kodutohter