Kuuljaks heast südamest
Tekst Üllar Ende
04.12.2006

7aastane Kristi Artov tuli siia ilma nii tillukesena, et mahtus veel mõnekuisenagi isa peopesade peale ära.
Loodus oli tüdruku ilma jätnud kuulmisest. Tee helide maailma sai võimalikuks tänu sellele, et appi tuli populaarne muusik Jaagup Kreem. Hea südamega mees.

“Arvan, et hoolivus tuleb kodusest kasvatusest, sellest, kuidas vanemad on sind õpetanud ja suunanud,” arvab ansambli Terminaator juht, laulja ja sõnalooja ning Eesti Nukuteatri välissuhete juht Jaagup Kreem. “Minule rääkisid ema ja isa lapsest peale: kui näed, et keegi on hädas, siis aita; kui kedagi kiusatakse, mine vahele; kui keegi ei saa trepist üles või alla, mine appi…
Vanem vend Juhan oli ja on mulle väga tähtis inimene siin maailmas. Mina olen alati tema eest seisnud ja tema minu eest. Sattusin lapsepõlves ikka kaklustesse ja tülidesse. Olen näinud, kuidas õed-vennad omavahel kaklevad, meie vahel aga pole seda polnud.”
Et ennast mitte paipoisina näidata, lisab Jaagup: “Eks me kõik tee vahel igasuguseid imelikke lükkeid, olen minagi sigadusi teinud ja teen neid ka ehk tulevikus, aga ema on mulle öelnud: “Süda on sul, poiss, hea!””

Kas või oma auto müügiks
Hea südamega poiss on suureks kasvanud ning tütre ja poja isa.
“Õnneks sündisid nad tervena,” sülitab Jaagup kolm korda üle õla. Haigete ja erivajadustega lastega polnud ta lähemalt kokku puutunud enne, kui oma tütar sattus neli aastat tagasi kopsupõletikuga Tallinna Lastehaiglasse. “Kord, kui teda jälle vaatamas käisin, tuli raviarst koridoris vastu ja ütles, et neil on ravil üks väike tüdruk Kristi, kes ei kuule ja peab kiiresti kõrvaimplantaadi saama – muidu ei hakka tüdruk rääkima. Oli vaja 120 000 krooni, haigekassa siis seda operatsiooni veel ei rahastanud.”
Jaagup arutles toona, nagu seda peaks tegema sotsiaalminister: “Esitasin ennekõike iseendale küsimuse: huvitav, mida meie riik teeb? Kas tal on vaja tervet tööjõus inimest või kurti? Kui inimesel on võimalik kuuljaks saada, siis 120 000 ei ole ju suur raha. Aga kui ta jääbki kurdiks, peab riik hakkama talle invaliiduspensioni maksma – elu jooksul tunduvalt suurema summa kui see!”
Midagi liikus ka Jaagupi südames: “Kristi oli minu tütrega samaealine. Panin ennast Kristi vanemate olukorda… Eks ma ole natuke õrna hingega inimene ka,” ei häbene Jaagup öelda. “Mõtlesin: kui selline asi peaks oma lapsel olema? Nii otsustasingi, et see asi tuleb korda saada.”
Jaagupil on hästi meeles, kui ta Kristit esimest korda nägi. “Eks ta arake oli. Püüdsin teda julgustada, aga kui esimest korda niisuguse lapsega kokku satud, ei oska ju talle läheneda. Ta ei kuule ega suuda ka aru saada, miks ja kes see võõras onu on.
Algul oli jõuetus, siis aga tekkis minus raev: kas tõesti ei saa teda aidata? Peab olema võimalus!”
Jaagupile läks südamesse seegi: “Kristi ema töötas vabatahtlikult ka teiste kurtide lastega, keegi talle selle eest ei maksnud. Tundsin kohe, et head inimesed, neid tuleb aidata. Olin esimese hooga valmis kas või oma auto maha müüma.”

Mure suure kella külge
Jaagupil oli ja on suur kapital: teda tuntakse-teatakse. Teavad ka emad-isad, kelle tütred on Terminaatori kontserdi pärast nii mõnelgi õhtul hilja peale jäänud.
“Paningi asja suure kella külge. Saatsin oma sõpradele ja tuttavatele meiliga pika kirja. Nemad saatsid omakorda edasi ja nii see abipalve liikus. Esimesed annetused läksidki minult endalt ja mu sõpradelt-tuttavatelt: kes andis 20 krooni, kes 2000. Saatsin abipalvekirja ka igale poole meediasse.
Tegin annetuse ka Terminaatori firma poolt. Pärast tuli maksuametilt kiri, et tuleb selle eest tulumaksu maksta. Mõtlesin: meie teeme riigi eest tööd ja peame veel talle maksma. Mujal maailmas annetatakse heameelega sellepärast, et inimesed saavad maksusoodustusi. Keegi ei karista sind selle eest, et sa aitad.”
Niisugune abirahakogumine oli Jaagupile esimene kogemus. Üleskutset võeti kuulda ning raha tuli kokku peaaegu kolm korda rohkem kui Kristile tarvis. Lõpuks jätkus seda haigekassa toel koguni nelja lapse operatsiooniks. “Selle kisa-kära peale, mis me tõstsime, võttis haigekassa lõpuks ka implantaadid nimekirja. Ma ei arva sugugi, et haigekassa koosneb rumalatest ja laiskadest inimestest – sugugi mitte. Aga abivajajaid on nii palju ja meie rahakogumine juhtis probleemile tähelepanu.”
Kristi heaks raha kogumine ei jäänud ainsaks. Nüüd on Jaagup juba mõnda aega Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liige, aeg-ajalt näeb tema mõtlikku pilti ka palakatitel, kus kutsutakse üles pisemaid ja väetimaid toetama.

Loe edasi Kodutohtrist...

Sarnased artiklid