Lühinägevus ehk müoopia on sageli esinev nägemishäire, mille korral näeb inimene kõike lähedal olevat selgelt, kaugel asuvaid objekte aga ähmaselt.
Võimalikke põhjusi mitu
Teravaks nägemiseks on vaja, et nii sarvkest kui ka lääts murraksid valguskiiri nõnda, et need langeksid silma põhjas asuvale võrkkestale. Lühinägevuse korral aga koonduvad silma sisenevad valguskiired võrkkesta ette, mitte selle pinnale, nagu peaks. Seetõttu ongi kauguses asuvad objektid ebaselged. Selline häire on müoopidel ehk lühinägevatel inimestel põhjustatud sarvkesta ehituse kõrvalekaldest või on silmamuna sarvkesta ja/või läätse fokusseeriva võimega võrreldes liiga pikk. Mõnikord on müoopia mitme teguri koosmõju tulemus.
Veel võivad lühinägevust põhjustada mõned ravimid, katarakti (hall kae) areng ja võrkkesta irdumise operatsioon silikoonpaelaga. Tavaliselt saab müoopia alguse lapse- või murdeeas ja stabiliseerub varases täiskasvanueas, ent on ka erandeid: kongenitaalne (infantiilne) müoopia võib mõnel inimesel olla juba sündides. Täiskasvanuea müoopiaks nimetatav lühinägevus tekib tavaliselt 20.-40. eluaasta vahel, kuid tuleb ette ka seda, et inimesel kujuneb lühinägevus alles hiljem.
Terviselugusid loe rohkem ajakirjast Kodutohter
