1999 aasta naine, 2002 aasta õpetaja, 2009 aasta muusik 2008, Kullo tütarlastekoori Ellerhein peadirigent, ühendkooride dirigent tänavusel üldlaulupeol – Tiia-Ester Loitme.
Selle suve suursündmus – kahekümne viies laulupidu – on siinse lehe ilmudes juba peetud. Kellel värskelt meeles ja kõrvus järel kõlamas; kellel niisama moepärast käidud, kuulatud ja/või kaasa lauldud; kellele lihtsalt üks möödaläinud tõik, nagu suvaline suvevihmasabin, milliseid on olnud ja tulemas küll ja veel...
Aga ükskõiksus on seisund, mis kahandab elujaksu ja räsib räigelt elamise rõõmu. Seevastu vaimustus ja võime/võimalused vaimustuda on elujõu võti kohe kindlasti. Oskust vaimustuda ja teisi enda ümber vaimustada võib vahest nimetada elurõõmu kaevuks. Tiia-Ester Loitme on selle tõsiasja elav kehastus.
Koloriitne. Sõnakas. Kirglik. Kange. Vaimustavalt väsimatu, väsimatult vaimustunud. Vägevalt, vaheldumisi ehmatavalt ja vaimukalt otsekohene, uskumatult usaldatav. Tuhandete tüdrukute, näitsikute ja naiste teine ning paljuti isegi esimene ema. Seda üle veerand sajandi Eestile kuulsust toonud tütaralastekoori Ellerhein tulihingelise juhina ning tänaseks 20 aastat selle koori peadirigendina, aga ka tänavusel laulupeol koos üheksa kolleegiga ühendkooride dirigendina.
Kevadisel Tallinna rahvusvahelisel koorifestivalil võidetud Grand prix puhul Ellerheina kiites nentis üks teadja kommentaator, et peavõidu naiskooride arvestuses kaotasite vaid 0,2 punktiga ajalimiidi ületamise tõttu. Mida see tähendab – kas oleksite pidanud kiiremini laulma, mõne takti vahele jätma?
Kui tarvis, oleme kiiremas tempos laulnud ka. Sel korral jäime lihtsalt oma lavatehnika tassimisega ajahätta. Aga tänavuse festivali naiskooride preemia laureaat Korsakovi koor on väga võimas koor, kes oma häälega võib lõhkuda kirikuid ja müüre. (Muide, kas teate, miks Riia Toomkiriku müürid on toestatud? Mitte kivide vanuse tõttu, vaid sellepärast, et võlvid peaksid helide survele vastu – tõsijutt.) Dirigent ei tee inimestele hääli, tema roll on vormida muusikat. Kui inimesed tulevad Peterburist, siis on neil teistmoodi hääled loodud. Sellised, mis sobisid naiskooridele valitud kohustuslikuks etteasteks ideaalselt. Kogu festivali peaauhinna võitsime aga Ellerheinaga Arvo Pärdi teosega “Peace Upon You, Jerusalem”. See on ränkraske teos, pianost peale – kogu Pärdi muusika algabki ju vaikusest. Tegelikult – kui keegi ütleb piano või crescendo, siis mis need on? Ei ole nii, et hakkan hästi tasast või kõva häält tegema, vaid see on ikka millegi teenistuses, kas õhu või õitsengu või mingi värvi teenistuses. Peab olema mingi vaimne põhjus, miks hakkan muusikat kuskile poole liigutama.
Loe edasi ajakirjast...
