Mõni inimene ei suuda kunagi silmaga eristada küpseid marju toorestest, teine ei tee vahet sinisel ja lillal. Miks sellised häired tekivad ning kuidas see elu mõjutab, sellest räägib Ida-Tallinna keskhaigla silmaarst Kadi Palumaa.

Oleme harjunud, et maailm on värviline – muru on roheline, taevas on sinine ja maasikad punased. Neile, kes maailma sellisena näevad, võib tunduda, et säärasena paistab see ka kõikidele teistele. Alati see aga nii ei ole.

Kuna me ei saa kuidagi võrrelda, millisena maailm erinevatele inimestele paistab, siis sellest, et mõni tajub värve hoopis teistmoodi kui suurem osa inimestest, saab vahel aru alles juhuse läbi. Kui keegi on kogu aeg näinud värve omamoodi, siis ta ju arvabki, et nii on õige. Kui laps nimetab järjekindlalt mõnda värvi valesti, siis peetakse seda tihtipeale lihtsalt eksimuseks, ja kui nooruk või täiskasvanu sobitab riietudes kokku enamiku jaoks pisut imelikke kombinatsioone, arvatakse, et ta on ekstravagantne või teistsuguse maitsemeelega. Tegelikult võib tegemist olla värvipimedusega.

Värvipimedus ehk daltonism

Inglise keemiku John Daltoni järgi nimetatakse värvipimedust daltonismiks. Dalton oli esimene, kes kirjeldas 1798. aastal seda häiret oma artiklis "Erakordsed faktid värvide nägemise kohta". Talle pakkus huvi, miks tema ei suuda eristada tooreid õunu küpsetest, ning asja uurides avastas, et tajub värve teisti kui enamik inimesi.

Dr Kadi Palumaa sõnul on värvipimedus pisut ebatäpne nimetus:

"Värvipimedus tähendab seda, et inimene ei näe üldse värve, vaid ainult mustvalget pilti. Tegelikult on selline häire ka täiesti olemas. Seda nimetatakse akromatopsiaks, aga see esineb tavaliselt koos nägemisteravuse langusega ja seda tuleb ette üliharva. Kui inimesed näevad maailma vähem värvilisena või teistmoodi värvides, siis oleks selle kohta õigem öelda värvi tajumise häire."

Loe edasi ajakirjast...