Marika Mikelsaar: Mamma Bakteri musketärid

Tekst Kati Murutar
04.06.2006

Tartu Ülikooli teadlane Marika Mikelsaar on tuntud ja teenekas kõikjal maailmas. Tema juhitav töögrupp on avastanud piimhappebakteri Lactobacillus fermentum
ME-3, mis toimib tervistavalt, hävitades soolestikus kahjulikke mikroobe. Seda rahvusvahelise tähtsusega teadussaavutust vormitakse inimkonna teenistusse laias maailmas.

Kui meile piisavalt sageli öeldakse, et selle või teise jogurti sees on kaks kasulikku bakterit, jääme uskuma ning valimegi toidupoes tolle bakteritega toote.

Mis on oksüdatiivne stress
Lihtsalt öeldes on tegemist koehingamises paratamatult tekkivate vaheainete kahjustava toimega organismile. Elusorganismis toimub pidev reageerimine hapnikuga, oksüdeerumise käigus tekivad vabad radikaalid, üksteisele järgnevad ülikiired reaktsioonid. Need nn mürgised radikaalid kahjustavad rakke nii soole limaskestal kui veresoonte seintel. Organismis on juba olemas antioksüdantsed süsteemid, mis peavad neid – vahel väga lühikese elueaga vabu radikaale – kiiresti kahjutuks muutma.
“Abiained, nagu näiteks E- vitamiin, aitavad maandada oksüdatiivset stressi. Tartu Ülikooli teadlased on aga leidnud ühe erilise laktobatsilli, mille looduslikud toimeained imenduvad soolestikust verre, käivitavad ja kiirendavad neid puhastavaid ja vabastavaid protsesse. Oleme näidanud, et probiootiline laktobatsill Lactobacillus fermentum ME-3 toimib sarnaselt tugevale antioksüdandile E- vitamiinile,” kinnitab töörühma juht professor Mikelsaar. Just need kasulikud bakterid hoiavad nutikate musketäridena oksüdatsiooni ja reduktsiooni kenasti tasakaalus.
Musketäride puudumisel kuhjuvad vaheained, põhjustades ateroskleroosivananemist, suurendades põletikke ja kudede enesehävitust. Korrastamata ja koristamata majapidamises ei ole ka kaitsereaktsioonid enam kaitsvad, vaid lammutavad. Ja toitained ei imendu vereringesse, vaid väljuvad tulutult, teadagi kuhu.

Loomulik sünd ja kaitsekiht
Manitsedes naisi loomulikul teel sünnitama, räägitakse enamasti sellest, et sünniteid läbides valmistavad hormoonid sündijat ette, ema väravad masseerivad lapse kopsud tööle ja soolestiku liikvele. Ent sageli ei peeta viisakaks mainida seda, et piimhappebakteritega just raseduse lõpus ja sünnituse ajal eriti hoolikalt vooderdatud tupe läbimine riietab vastsündinu loomulikku kaitsekihti.
Õnneks pole me olmeliselt ega meelelaadilt nii jäägitult euroopaliitunud, et kasvataksime oma põnne niisama steriilselt kui arenenud maailma lapsevanemad. Me ei tohiks kunagi unustada, kuidas oleme muianud skandinaavlaste üle, kellel võõrsile reisimine lööb reeglina kõhu lahti. Igasuguse olmekeemiaga “kõiki teadaolevaid baktereid” tappes võime väga kahetsusväärselt ise samasugusteks muutuda,” hoiatab teadlane, keda üliõpilased kutsuvad Mamma Bakteriks.
“Otse loomulikult ma tean, milliseid haigusi võivad kassid-koerad levitada. Aga olen täiesti veendunud, et koos lemmikloomadega kasvavad lapsed on nii ihult kui hingelt terved ja normaalsed. Ka mitmete riikide uuringud näitavad, et kõigist rahvakihtidest on kõige tervemad just talus kasvanud lapsed, kes joovad palju piima ja annavad vissidele musi. Inimene, kes harjub tillukesest peale kohanema kõikvõimalike mikroobidega, mida kannavad tema kõrval elavad loomad-linnud, kohaneb ladusalt ka võõrastes kliimavöötmetes teiste rahvaste seas ja sees elava mikroflooraga. Loodusega kooskõlas kasvanud inimese jaoks ei pea harjumata oludesse minek tähendama pungil ravimikotti ega haiglasveedetud puhkusenädalaid!

Õnnelikud eksimused
Tubli koolilaps teeb katseid laboris nii, nagu õpetavad raamatud. Teadlase eeldus on, et ta ei ehmu, kui katse tulemused hälbivad etteantust. Uue avastuseni jõutakse siis, kui julgetakse nende hälvete suunas veel sügavamale minna, “viga” edasi arendada. Marika õnn on olnud, et tema keskendus just laktobatsilli eriliigile Fermentum – nagu nimigi ütleb, on tegemist eriti krehvtise, lausa kosmiliselt ülivõimeka tüvega.
“Kui mina 1969. aastal mikrobioloogias kandidaadikraadi kaitsesin, oli teada paarkümmend laktobatsilli liiki. Praegu on mul endal laboratooriumis pidevalt 500 kuni 700 tüve mitu korda suuremast liikide arvust säilitamisel ja uurimisel. Mõni sureb välja, mõni tekib juurde. Erinevused nende erinevatesse liikidesse kuuluvate tüvede vahel on sageli pisikesed, kuid olulised,” kinnitab Mamma Bakter. “Inimene tunneb praegu endaga koosluses elavast mikroobimaailmast umbes 2000, aga inimene teab ka, et see on napilt 20% kõigist olemasolevatest mikroorganismidest. Vees, mullas ja teistes inimestele võõravõitu keskkondades on meeletult võimalusi õnnelikeks eksimusteks, mis viivad uute bakterite avastamisele. Mina ei ole mitte üldsegi seda meelt, et oma koolkonna loomine võrdub endale konkurentide tekitamise ja enesetapuga. Vastupidi! Oma lihaste laste järel on mu olulisim saavutus selles elus doktorikraadi kaitsnud akadeemilised lapsed. Loodusteadustes on nii tohutult palju nišše, et iga uus teadlane leiab oma piiramatute võimalustega valdkonna.”

Hellad musketärid
Inimese heaks toimivaid pisilasi armastab Mamma Bakter nimetada helladeks musketärideks. Sest nad käivitavad ja kiirendavad ainevahetust. Kasivad ja toidavad inimest. Eesti astelpajuentusiast Lauri Aaspõllu väidab mitmeid teaduslikke uurimistulemusi tsiteerides, et astelpajus sisalduvad megakasulikud ained jõuavad inimese organismi kõige ladusamalt just tänu jogurtile – piimatoode seob marjades sisalduvad ühendid, mis ilma piimarasvade ja -valkude abita üldse omastatavad ei olegi.
“Mitmed toitained ei jõua meie verre ilma postiljoni ehk kandjata,” väljendub ka emand Mikelsaar kujundlikult. “Piim on suurepärane postiljon – tema võrgulaadne valk kaseiin kannab elutähtsad toitained suurepäraselt meie keha süvakoostisse. Seega ei jää need, kes on piimavalgule allergilised, ilma ka nendest elementidest, mida ilma piimata ei omastata. Just praegu tegelemegi koos Biokeemia instituudi professor Mihkel Zilmeriga kahjulike osade kõrvaldamisega piimavalgust. Kui meil õnnestub piim valikuliselt nn juppideks võtta, kingime uue elu piimaallergikutele, kes on seni saanud loota vaid eestlasele ja üldse siinse kliimavöötme inimesele võõra soja kui valgu ühe aseaine peale.”
Igal bakteril on oma kindel ja täpne toime, mis on kirjas ka nende kapslite pakendil, kus bakter sisaldub, või jogurtipurgil, mis seda bakterit sisaldab. Absoluutselt on garanteeritud see, et topeltkaitset andvad bakterid haigust ei tekita. Mis puutub Tartu Ülikooli töörühma musketärisse L. fermentumisse, siis viimasel ajal Itaalias ja Soomes tehtud täiendavate uuringute käigus on selgunud, et bakteri toime on veel märksa tõhusam kui esmaselt loodetigi.
“Siiski ei maksa loota, et saame kõik kasulikud käivitajad-kiirendajad kapslitena endale sisse süüa! Ainuüksi kapslitest toitumise utoopia vastu räägib ka see, et elus ja päris toiduainete tarvitamine on mitmekülgne nauding ning tabletidieet jätaks inimese paljust meeldivast ja inimlikust ilma,” manitseb professor. “Samas ei saa ei piimhappebaktereid ega üldse mingeid toidulisandeid endale varuks süüa ega ole mõtet neid ka ülearu pikkade kuuridena tarvitada. Pärast 3nädalast kasutamist muutub lisand organismile nii tuttavaks, et ta ei käivita ega kiirenda enam eriti midagi. Ainevahetus ärgastub juhul, kui musketär on uus ja huvitav. Nii et 3nädalastel kuuridel peaks olema mõistlikud vahed.”

Eesti Nokia
Professor Mikelsaare elutöö üks tähtsamaid kokkuvõtteid “Mikroorganismi tüvi Lactobacillus fermentum ME-3 kui antimikroobne ja antioksüdantne probiootikum” on nüüdseks Eestis patenteeritud. Mis aga puutub laboris saavutatu suunamisse inimkonna teenistusse, siis – antud juhul pole Eesti järjekordselt oma Nokiat, mille otsimisele president Lennart Meri innustas, ära tundnud. Helluse sarja jogurteid ja teisi piimatooteid, mis sisaldavad Lactobacillus fermentumi ermentumit, toodetakse ja turustatakse õnneks vägagi edukalt. Eestlased armastavad Hellus sarja maitseomadusi ja usuvad oma maa teadlasi. Kahjuks aga Vana-Kuuste juustutööstus, mis kasutas piimhappebakteri kui musketäri viimiseks inimese soolestikku postiljonina pikantset juustu, ei vastanud aga euronormidele ja lõpetas töö. Kapslitesse pakitud bakteripulbrit ei soovinud meie kohalik ravimitööstus toota, sest tegemist oli pigem toidulisandiga.
“Perearst ei saa ju oma patsientidele antibiootikumikuuri järel mikrofloora taastamiseks juustu ega jogurtit välja kirjutada – kapsleid on vaja!” seletab Marika. “Tartu Tamme Gümnaasiumiga on meie töörühmal üldiselt sujunud vägagi viljakas koostöö. Bioloogiaklassi noored koostasid ühistöö “Vesi peale!”, kus kirjeldati toiduga soolestikus toimuvat suuõõnest sabamise ukseni. Ent – samuti selle kooli vilistlased-investeerimispankurid, kes käisid bakteripulbri tootmise võimaluste ja vajadustega tutvumas, pidasid selleks tarvilisi investeeringuid siiski liiga suureks. Ja nüüd ongi selline tootmisliin käivitatud Itaalias ning koostöö uue “postiljoni” leidmiseks käib ühe Soome firmaga, mille nime enne proovitoodangu valmissaamist ma kogu oma naiseliku jutukuse juures nimetada ei tohi. Itaalias aga sobitatakse meie bakterit erinevatesse täidistesse – olen seda meelt, et lausa pitsatäidisena või pastasse ta siiski ei sobi.”

“Olen oma elutöö üle õnnelik,” keeldub Mamma Bakter virisemast. “Küll edeneb! Nii inimeste teadlikkus, rahameeste investeerimisvalmidus kui ka tööka ja aruka rahva rahvusliku koguprodukti õiglane jagunemine. Inimesed ei saa ju ometi olla rumalamad kui bakterid!”

Sarnased artiklid