Marika Korolev on veendunud, et teha tuleb seda, mis rahustab, rõõmustab ja avardab. Olgu see teater või restaureerimine. Ja öelgu talle keegi, et mööbli kõpitsemine pole looming!
Algatuseks palun Marikal kõneleda tema suguvõsa päritolust.
"Nimigi ütleb, et puhas eestlane ma tõesti ei ole," tunnistab ta. "Isapoolsest suguvõsast olen saanud rootsi, vene ja saksa verd, emalt eesti oma."
Esimese maailmasõja ajal sõitis Marika vanaisa Boris Korolev, tollal poisike, Peterburi oblastist koolivaheajaks Eestisse oma tädile külla. Kuid siis algas sõda, piirid pandi kinni ja tagasi ta enam ei pääsenud. Nii tuligi tal jääda, kasvada ja kohaneda.
"Vanaisa oli kunstnikuhing, õppis mõnda aega Pallases, tegi maalikunstniku ja arhitektina tellimustöid. Kuna tal aga ametlikult arhitekti haridust polnud, ei saanud ta oma nime all töötada, vaid müüs joonised diplomeeritud arhitektidele maha," teab Marika ja nendib, et üks võimalikest kutsevalikutest võinuks temalgi olla arhitekti oma. "Lapsena pidasin kaustikut, kuhu joonistasin erinevaid kõrg- ja madalhooneid."
Tallinnas Hariduse tänaval on üks talle eriline maja: Marika vanaisa elas mõnda aega seal oma majaomanikust sõbra juures, sellest ajast ehivad hoone koridori pildid vanaisa sõprade tegemistest ja perekonnaloost.
"Pildistasin neid kunagi – seal on näiteks hetki, kus mu isa kiigub kolmeaastasena kiikhobusel, vanaisa taob sõpradega kaarte, vanaema Dora-Auguste jalutab vanaisaga päikeseloojangusse..."
Kahjuks lõppes see lugu 1941. aastal, kui Marika vanaisa läks esimese mobilisatsiooniga sõtta, kuigi oleks võinud vanuse poolest minemata jätta.
"Ta võeti kinni ja sattus Klooga vangilaagrisse. Levivad kuuldused, et ta pääses sealt heade inimeste abiga põgenema... Kuid jah, dokumentide järgi teadmata kadunud. Õnneks on mu kodus mõned tema õlimaalid: autoportree roosade sirelite taustal ja kaks maali isast, üks neist vanaisa viimane töö, mis osaliselt lõpetamata. Seal istub isa toolil, kuid ta jalad on välja maalimata, kontuuridena. Selle pildi juurest vanaisa sõtta läkski..."
Kammitsemata loojahing
"Kust sa tead, et maalin?" küsib Marika vastu, kui pärin, mis teda ennast maalimisel kannustab. "Ei ole seda kahjuks jõudnud juba mitu aastat. Tahaksin väga uuesti pintslid kätte võtta. Õigupoolest – ma ei maaligi pintsliga, rohkem kraabin spaatli ja sõrmedega." Pintsel on Marika jaoks liiga konkreetne ja täpne, filigraanne viimistleja ta pole.
"Esimeses klassis üritasin astuda kunstikooli, aga ei saanud sisse, seetõttu pole mul õnneks piire ees. Koolid panevad tihtipeale inimese raamidesse: mis on õige, mis vale, kus lõpeb hea ja algab halb maitse. Sellega võetakse julgus üle piiri astuda ja näha sealt edasi."
Loe edasi ajakirjast...
