Folklorist Marju Kõivupuu on oma elu jooksul läbi viinud uurimusi, kirjutanud teadusartikleid ja avaldanud raamatuid, ent viimasel ajal on ta laiemale avalikkusele tuntuks saanud hoopis oma hobi kaudu. Nimelt sai temast hiljuti esimene naisterahvas, kes on lubatud istuma Vikerraadio mälumängusaate "Mnemoturniir" tarkade laua taha.
Niisiis – ei saa sellest teemast üle ega ümber meiegi.
Marju on üllatunud, et uudis temast kui esimesest "Mnemoturniiri" naisvastajast ajakirjanduses nii palju laineid lõi ning tema isikule sellega seoses lausa koomiliselt palju tähelepanu tõi. Õigemini imestab ta selle üle, et tänases Eestis pööratakse nii suurt tähelepanu märksõnale "esimene naine".
"Olen olnud erinevatel aegadel erinevates mälumängukoosseisudes ainus naine, aga et just nüüd sellest nii suur uudis sai..." mõtiskleb ta ja pöörab asja huumoriks: "Ma ei oleks uskunud, et naisterahval on tänases Eestis veel võimalik mingil alal "Tereškovat" teha – aga näe, ikkagi on! Kuid kui tõsisemalt võtta, siis kindlasti oli see meediatähelepanu tunnistus ka sellest, et eestlased on tõsine mälumängurahvas ja "Mnemoturniir" "mälumänguasjanduses" märgilise tähendusega – umbes nagu laulu- või tantsupidu."
Teisalt on see Marju hinnangul värvikas näide sellest, kuidas meil on ühiskonnas justkui olemas võrdõiguslikkus ning me sõdime kõigi võimalike ja võimatute vahenditega sooliste stereotüüpide vastu, ent kui areenile astub "esimene naine", siis ei räägita naisosalejast kui isiksusest või teadlasest (teame ju, et "Mnemoturniiri" tarkade klubis olid mingil perioodil meessoost teadlased) ega küsita: aga miks just tema ja mitte mõni teine naine?
Teha kõvasti tööd
Siit libiseb meie jututeema sujuvalt sellele, kuidas tänapäeval on üsna tavaline, et naistel tuleb oma koha eest teadusmaailmas (ja elus üldse) võidelda meestest ehk pisut suurema vungiga – kasvõi selleks, et näiteks pärast laste sündimist tulemuslikumalt oma erialale tagasi pöörduda. Lastele pühendatud aeg tuleb ju "tasa teha", harrastades rööprähklemist ehk mitme asja korraga tegemist.
Teada on, et mida kõrgemale-kaugemale oled oma teel jõudnud, seda keerulisemaks kõik muutub. "Eks argifilosoofias ole see sõnastatud tõesti nii, et mida kõrgemal oksal sa istud, seda külmem ja üksildasem seal on. Kui tegutseda juba nendel kõrgustel, mida traditsiooniliselt on harjunud vallutama mehed, siis on sellist varjatud sugudevahelist võitlust vahel märgata küll," tunnistab naine, kes ise on samas igasuguste lihtsustatud sookvootide vastu.
"Tegelikkuses oleneb kõik suuresti inimesest endast. Selleks, et teaduses niiöelda ree peale jääda, tuleb kõvasti tööd teha: lugeda, uurida, kirjutada, artikleid avaldada. Ainult nii on võimalik püsida oma erialal vajalikul professionaalsel tasemel ning siin ei ole vahet, kas oled mees või naine."
Loe edasi ajakirjast...
