Mesi tugevdab organismi ja aitab vähki ära hoida. Kas aga see mesilaste töö imeline saadus hakkab ka vähi enda peale?
Üks enam levinud küsimusi, mida toitumisonkoloogia loengutes tihti esitatakse, on suhtumine meesse. Ühelt poolt ollakse kuulnud mee kasulikkusest; teisalt ei osata pahaloomulise kasvaja korral sageli enam seisukohta võtta: kas vähi tekkega kaasnevaid suuri organismisiseseid muutusi arvestades on mesi veel kasulik või toimib hoopis kuidagi vastupidi?
Teame, et vähk on süsteemne haigus, mis mõjutab kogu keha tervikuna ning põhjustab olulisi ning pöördumatuid muutusi rakkude biokeemias ja ainevahetuses. Eri arvamused külvavad omajagu segadust ning seetõttu on raske mõista, kus peitub tõde ning milline on mee tõenduspõhine toime pahaloomuliste kasvajate korral.
Mesinikel kõige väiksem oht
Keskeltläbi 5% pahaloomulistest kasvajatest meestel ja 1% naistel on põhjustatud sellest, et tööl on tulnud tegemist teha vähki tekitavate ainetega.
Üheks suurima riskiastmega ametiks peetakse näiteks tuletõrjuja oma, sest tal tuleb ehitisi kustutades sageli kokku puutuda polübroomitud difenüüleetriga töödeldud plasti põlemissaadustega. Samal ajal on mitmes teadustöös toonitatud tõdemust, et kõigist elukutsetest esineb vähki kõige vähem just mesinike seas.
Mesilased töötlevad õietolmu oma näärmelise eritisega, mis pidurdab kasvaja teket. Berliini vähiinstituudi teadlaste andmetel ei ole nad mesinikel vähki leidnud, ja Prantsuse uurimisrühma töö, mis käsitles tuhande mesiniku surma põhjuseid, tõi välja vaid ühe vähijuhtumi. Samas tõdeti, et suremus pahaloomulistesse kasvajatesse oli näiteks talunikel sada korda suurem kui mesinikel.
Loe edasi ajakirjast...
