Miks mu pea käib ringi?
Tekst Harri Jänes
20.07.2007

Enamik inimesi on elu jooksul kas või hetkekski tundnud peapööritust, mis võib tekkida tasakaaluelundi ärritusest karussellil või kõrgusekartusest. Pearinglus võib olla süütu näht, kuid ka tõsine haigustunnus.

Inimene on kohastunud Maa külgetõmbejõuga. Luustik ja lihased võimaldavad istuda, seista ja kõndida. Kehaasendi ja tasakaalu hoidmise eest hoolitseb kuulmis- ja tasakaaluelund kõrv, täpsemalt sisekõrv. Sisekõrvast kandub erutus piki tasakaalunärvikiude peaaju närvikeskustesse, mis vahendavad signaale väikeajudesse, selja-ja peaajust lähtuvate närvide tuumadesse, mille kaudu korraldatakse keha liikumist ja liigutusi.

Närviimpulsid liiguvad kiiresti. Näiteks kui libastume porisel või jäätunud teerajal, püüavad lihased normaalset kehaasendit taastada ja kukkumist vältida juba enne, kui jõuame sellele mõtlemagi hakata.

Peale tasakaaluelundi saab peaaju kehaasendi kohta teavet ka silmade ja kompamismeele kaudu. Kui ärritused saabuvad peaajju mõlemalt kehapoolelt tavalise tugevuse ja sagedusega, siis peapööritust ei teki. Kuid kõik hälbed võivad selle esile kutsuda. Tasakaaluelundit saab ärritada nii tugevasti, et eranditult igaühel tekib peapööritus.

Enamasti süüdi tasakaaluelund
Peapööritus on meelepete – ümbritsevate esemete või omaenda keha näilise pöörlemise ja tasakaalu häirumise tunne. Kõige sagedamini, 80 protsendil juhtudest, tekib peapööritus tasakaaluelundi talitluse häiretest. Nagu kõigi elundite, nii ka tasakaaluelundi ja sellega seotud närvikeskuste ehitus ja talitlus on isikupärased. Ligikaudu 40 protsendil naistest ja 20 protsendil meestest on pearingluse tekkimiseks pärilik eelsoodumus. Nad jäävad hõlpsasti merehaigeks, neil hakkab kõrgusest alla vaadates pea ringi käima ning nad ei armasta kiikuda ega valssi tantsida.

Loe edasi Kodutohtrist!