Kui hambaarst esitab küsimuse “Ega te hambaid krigista?”, tasub vastamiseks aega võtta. Võib juhtuda, et teete seda endale märkamatult või hoopis öösel unenägudes seiklemise ajal. Vanarahvas oletas ikka, et hammaste krigistamine on tingitud kõhuussidest.
Rahvatarkused on toredad, kuid see, mis seostab hammaste krigistamist ussnugiliste olemasoluga inimorganismis, on küll müüt. Just seetõttu kardavad või häbenevad paljud patsiendid hamba- või perearstile kurta hammaste krigistamisega seotud probleemi,” teab Viru Hambakliiniku hambaarst Kristo Ivanov. Ta on harjunud ega pane pahaks, kui bruksismis (hammastekiristus) kahtlustatav patsient hakkab esialgu kindlameelselt vastu vaidlema. “Piisab pilgust tema kulunud hammastele ja vahel ka lõualihastele, et diagnoosis kindel olla,” selgitab dr Ivanov. Tõsi, varem või hiljem tunnistab patsient end bruksistiks, kui on ennast jälgima asunud.
Bruksismi põhjused
“Üha tihedamini diagnoositakse hambaarsti vastuvõtul hammaste patoloogilist kulumist, millel võivad olla erinevad tekkepõhjused. Üks peamisi hammaste kulumise põhjusi on bruksism ehk hammaste krigistamine, nagistamine või üksteise vastu surumine. Bruksism on pikka aega olnud suhteliselt ebaselge etioloogiaga (arstiteaduse haru, mis uurib haiguste põhjusi).
Küll aga on teada, et seda esineb suhteliselt tõenäolisemalt teatud tüüpi (nt madala stressitaluvusega) inimestel,” selgitab Kristo Ivanov, lootes samas, et selle väite peale ei satu stressis inimesed paanikasse. “Teisalt võib arvata, et teatud ajal elus on enamik inimesi hammaste krigistamise ehk bruksismiga kokku puutunud, kuid enamasti ei ole probleem eriti märkimisväärne ega vaja ravi. Kui hambakiristus muutub patoloogiliseks ning jätab hammaskonnale “jälje”, on vajalik rakendada spetsiaalseid ravivõtteid, et olukord stabiliseerida. Ka väikelastel tuleb seda suhteliselt sagedasti ette ning neil seostatakse seda hammaskonna vahetumisega.”
Loe edasi ajakirjast...
