Seened, puu- ja juurviljad aitavad võidelda kasvajate vastu

Mitmed nn sünteetilised ravimid on tegelikult loodusliku tagapõhjaga – mõju omavast looduseannist on teadlased eraldanud toimeaine, kindlaks teinud selle struktuuri ja edasi juba varieerinud vastavat molekuli nii, et selle bioaktiivsus veelgi suureneks. Järjepidevalt kasvab teadmiste hulk looduses leiduva mitmekesisuse füsioloogilise toime kohta.
Umbes 40 protsendil kogu maailma elanikkonnast diagnoositakse elu jooksul vähk. Haigus ei teki üleöö, tavaliselt areneb raske tõbi 10–20 aastat, enne kui see diagnoositakse. Mida pakub loodus meile organismi kaitsmiseks valede rakkude tekkimise ja paljunemise eest, kasvajate arengu ennetamiseks või isegi lisatoetuseks ravile?
Toitumisspetsialistid soovitavad süüa vähemalt viis korda puu- ja juurvilju päevas. Tõepoolest, suuremahulistes uuringutes on leitud, et puu- ja juurviljade rohke tarbimine võib alandada rinnavähi esmakordse tekkimise riski kuni 47% ja vähendada ravijärgset haiguse taaskordumist kuni 40%. Puu- ja juurviljarikas toit alandab oluliselt ka söögitoruvähi tekkeriski (kuni 52%). Tumeda värvusega puu- ja köögiviljade söömine on kasulik aga soolevähi ennetusel: sinised, punased ja purpurikarva viljad võivad pidurdada soolevähirakkude kasvu 50–80%. Ristõieliste sugukonda kuuluvatel köögiviljadel (kapsas, brokoli, lillkapsas, kaalikas, rooskapsas, redis, vesikress jt, millest tuleb täpsemalt juttu järgmises osas) on leitud põievähi tekkeriski alandav toime (kuni 40% ulatuses), kui neid süüa toorelt. Erinevate marjade ja sibulate rikkalikul tarbimisel on näidatud aga seost kõhunäärmevähi tekkimise vähenemisega: mittesuitsetajatel alaneb see risk umbes neljandiku võrra, suitsetajatel isegi kuni 59%.
Eespooltoodule vaatamata on enamikele inimestele siiski ebaselge, missugused puu- ja köögiviljad on kõige kasulikumad; millistel teistel taimedel on kasvajatevastaseid omadusi leitud; milliseid bioaktiivseid aineid need taimed sisaldavad; missugusele potentsiaalsele vähipaikmele mõjuvad ja kuidas toimivad. Teades oma eelkäijate haigusi ja seega potentsiaalseid riske, mida endas geneetiliselt kodeerituna kanname, saaks ehk iga inimene ise teadliku suhtumisega nende raskete tõbede arengut ennetada või vähemalt ajas edasi lükata