Nisutoodete söömise tagajärjel koguneb rasv vöökohale. Nendel, kes söövad palju saia, on nn õunakeha
Müüt. Ükski toiduaine üksi kõhtu ega vööümbermõõtu ei kasvata. Prantslased ei tea rukkileivast midagi, vaid söövad iga päev ühe pika valgest jahust saia. Sellegipoolest peetakse neid saledaks rahvaks. Kaal kasvab, kui süüakse rohkem, kui kulutatakse, ükskõik, kust see toiduenergia tuleb. Rohke saia söömine võib olla kasvava kõhu põhjus, kuid siis on seda ka televiisori vaatamine.
Nisu pehmendab aju
Müüt. Alatoitluse all kannatavate hindude vaimsed võimed paranesid, kui nad hakkasid sööma nisust tehtud valget saia. Samasuguseid uurimistulemusi on saadud ka Aafrikas. Tulemused näitavad seda, et ajud said viimaks piisavalt energiat.
Palju on kirjutatud ja räägitud süsivesikute põhjustatud väsimusest: kui süüa näiteks lõunaks makarone, siis tuleb pärastlõunasel ajal uni peale. Kuid on kindlaks tehtud, et ei nisu ega süsivesikud põhjusta väsimust. Unisust mõjutab see, kui palju ja millises vahekorras me toitu söönud oleme. Uniseks teeb liiga suur toidukogus – ka siis, kui süüa ainult liha. Aeglaselt imenduvad süsivesikud teevad vähem uniseks kui kiiresti imenduvad.
Süsivesikute imendumist mõjutavad kiudainesisaldus, toidu struktuur ja ülejäänud toit, mis maos on. Süsivesikud imenduvad aeglasemalt, kui koos nendega süüa ka valku. Peenjahust küpsetatud valge sai suurendab vere glükoosisisaldust kiiremini kui täisterajahust valmistatud leib. Makarontoodetes on süsivesikud nii tihedalt kokku pressitud, et nad imenduvad küllaltki aeglaselt.
Aretuse tõttu pole nisu tänapäeval enam nii toitainerikas nagu vanasti
Müüt. Nisu hakati viljelema umbes 10 000 aastat tagasi. Nagu paljud viljad, on see tänapäeval pika arengu tulemus. Praeguse nisu terad on suuremad kui muinasaja nisul. Aretamine on lisanud nisule valku ja tärklist. Uute ja vanade nisusortide vahel pole toitainesisalduse poolest olulist erinevust. Aretus ei ole vähendanud viljas olevaid tervisele kasulikke toitaineid.
