Telesaate "Kodutunne" toimetaja-saatejuht Anneli Lahe jagab end päevast päeva ema, abikaasa ja teletegija rollide vahel, mis on tihtipeale kõrgem pilotaaž. Samas tunnistab ta, et ehkki elu on tempokas ja ülimalt organiseeritud, valmistab see talle suurt naudingut. Ka jõuludest oskavad nii tema kui ka ta lähedased üles leida selle perioodi kõige ilusama osa.
Sellist moodsat haigust nagu jõulustress Anneli peres ei tunta. "Jõulud on meile alati üks rahulik koosolemise aeg," räägib ta. Erinevalt paljudest teistest, kellele juba ainuüksi mõte jõulukinkide otsimisest ja ostmisest peavalu teeb, naudib Anneli kingituste tegemist väga ning valmistub jõuludeks varakult. "Ma ei jäta seda toimingut sugugi viimasele minutile, vaid püüan aasta jooksul kõrva taha panna, mis kellelegi võiks rõõmu teha," selgitab ta. "Mida aeg edasi, seda rohkem olen rõhku pannud emotsioonidele, mis ei kaota ajas väärtust - pigem vastupidi. Olen muide tähele pannud, et isegi mu lapsed, saanud võimaluse valida, kas minna nukuteatrisse või mänguasjapoodi, valivad pigem esimese variandi. See teeb mulle rõõmu ja annab tõestust, et olen nende kasvatamisel õigel teel... Vähemalt ma loodan seda."
Jõuluaja peategelane
Anneli on sündinud, kasvanud ja kogu oma elu elanud Tallinnas. Tema - nagu ka paljude meie kaasmaalaste - lapsepõlve jõuludele on vajutanud pitseri nõukogude võim, mis käsitles jõule kuritegelikult religioosse pühana. "Mäletan, kuidas klassiõdedega jõululaupäeval kirikus käisime, ise samal ajal ringi vaadates, et ega keegi kooliõpetajatest seda ei näe."
Samas on tema peres alati jõulutraditsioonidest kinni peetud. "Jõulukommetest vanim on ehk jõululaupäevane kuuse metsast koju toomine, millele järgneb puu ehtimine." Anneli meenutab, et ehitud kuusk on nende peres ikka olnud kõige tähtsam jõulukaunistus ja jõuluaja väärikas peategelane.
Kui kuusel ehted peal, hakatakse õhtusööki valmistama. "Toitude osas ei ole me küll traditsiooniliste jõulusöökide - hapukapsas, sealiha ja verivorst - pooldajad, kuid midagi erilist jõuluajale omaste komponentidega saab jõululauale alati tehtud," räägib naine. "Verivorstist teeme näiteks väikesi suupistepirukaid, jõhvikad ja pähklid leiavad oma koha salatites ning piparkookidest olen teinud toorjuustukoogi põhja." Pearoogadest eelistatakse nende peres jõuluõhtul jänese- või pardiliha ning ahjus röstitud juurvilju.
Siinkohal tõdeb Anneli, et mitte igal aastal ei veeda nende pere jõulusid Eestis ning siis jääb metsast kuuse toomine muidugi ära. "Kuid milleski muus me järeleandmisi ei tee," nendib ta.
Päkapikujäljed jahul
See tähendab, et igale nende pere jõuluõhtule astub sisse ka jõuluvana ning nendegi kodu aknalauad on advendiajal päkapikkude jälgi täis.
Anneli meenutab, et kui tema vanem tütar, esimesest abielust sündinud Marie, veel väike oli, püüdis ta ikka vahel päkapikke lõksu püüda, et neid lõpuks oma silmaga näha. "Selle tarbeks puistas ta aknalauale jahu, et hommikul vaadata, kas jäljed on või mitte," muigab Anneli. Nüüd on Marie juba 23-aastane, lõpetas sel aastal kunstiakadeemia kujunduskunsti eriala ning elab ja toimetab omaette.
Seevastu pere teine tütar, 6-aastane Crisset, ning 5-aastane perepoeg Cristofer on praegu sellises eas, kus päkapikuteema on vägagi päevakohane. "Jõuluaeg on just selline aeg, mis annab lastele mõneks ajaks võimaluse sukelduda justkui enda loodud muinasjutumaailma. Minu meelest on millessegi uskumine tore, olgu selleks siis kasvõi päkapikud," leiab Anneli ja lisab kavalalt, et ega me ju täpselt ei tea, ehk ongi päkapikud tõesti olemas...
Loe edasi ajakirjast...
