Tavaliselt räägitakse ja kirjutatakse rohkem sellest, mida süüa ja mida mitte, et vähki endast võimalikult eemal hoida. Kui aga see kuri tõbi on siiski kallal, on söögil-joogil ravis eriline osa.
Enamik artikleid, mis käsitlevad vähkkasvaja ja toitumise vahelisi seoseid, on suunitletud võimalustele lükata aruka toiduvalikuga vähki haigestumist võimalikult kaua edasi, et seda rasket tõbe sel moel ennetada. Vähki haigestunud ja selle tõvega võitlevad inimesed on siinkohal jäetud aga justkui tähelepanuta. Samal ajal teame hästi, et terves organismis ei pruugi iga väike toiduga patustamine kohe ilmnedagi ja keha saab tänu oma suurele puhverdusvõimele mitmete eksimustega ise hakkama, kuid haigele organismile avaldavad välised tegurid hoopis tugevamat mõju.
Kirjas juba Hippokratese vandes
Vähkkasvaja korral toimub organismis palju tähtsaid ainevahetuslikke ja füsioloogilisi muutusi ning seetõttu peaks toitumisel olema kogu raviplaanis kindel koht. Sellele lisanduvad veel vastutus ja kohustus haiget inimest igapidi aidata - seda illustreerib ka Hippokratese vande esialgne kuju, mille ühe osana seisis kirjas lubadus rakendada haige inimese heaks toitumismeetmeid oma võimete ja oskuste järgi.
Suur on ka vähihaigete endi huvi sobivaima toiduvaliku vastu ehk soov teada, millest loobuda ja mida eelistada, tegemaks kõik selleks, et haigusest üle saada ja elukvaliteeti parandada. Seda näitasid ka aastatel 2010-2011 korraldatud üle-eestilised vähiennetuse teabepäevad, kus peamine tagasiside ja vastukaja tuligi just vähki haigestunud inimestelt. On omamoodi paradoksaalne, et samal ajal kui meie ühiskonna nooremad liikmed ei oska vähiennetuse seisukohalt olulistest toitumisreeglitest veel eriti midagi arvata, siis vähihaiged inimesed näivad toitumissoovitustest üldse ilma jäetud olevat.
Toitumisnõustamine - moehullus või ravi osa?
Viimastel aastatel näib söömisharjumusi kajastav temaatika koguvat terves ühiskonnas üha rohkem populaarsust ja toitumisasjatundjaid tekib kui seeni pärast vihma. Nagu igas teiseski valdkonnas, tuleb ka siin suhtuda kasvavasse infotulva teatava ettevaatlikkusega ning esmalt jagatavate teadmiste päritolu uurida. Näiteks USA-s, Kanadas ja Suurbritannias tehakse suurt vahet nimetustel dietitian ja nutritionist. Esimene neist on omandanud vähemasti 4-aastase toitumisõpetushariduse, läbinud praktilise treeningu ning sooritanud vastava eksami; teine aga on lihtsalt selline inimene, kellel on toitumise kui distsipliini vastu suurem huvi. Nii jagavadki toitumisnõustajad teavet tervisliku toitumise kohta enamasti vaid üldjoontes tervetele inimestele, kes mingil põhjusel, näiteks üle- või alakaalu tõttu, soovivad oma toitumisharjumusi muuta. Kuna terve organismi puhverdusvõime on piisavalt suur, jagub siin ruumi ka teaduslikult mitte just kõige paremini põhjendatud soovitustele. Seevastu dietoloogid tegelevad rohkem haiguspõhise toitumisega ning on selge, et selline töö eeldab juba oluliselt sügavamaid teadmisi ja ka suuremat vastutust.
Loe edasi ajakirjast...
