Bipolaarne häire viib meeleolu äärmustesse
Tekst Aive Antsov
Bipolaarne häire ehk maniakaaldepressiivne psühhoos on lihtsalt lahti seletades kahepooluseline meeleoluhäire koos mõtlemise ja tahteelu oluliste muutustega. Kui tavaliselt liigub inimene mööda normaalset, tasakaalustatud ja kontrollitud emotsioonide teerada, siis bipolaarse häire korral esineb rohkesti maniakaalset või siis teises äärmuses - depressiivset "kraavisõitu" e ülereageerimist.
Psühhiaater Jüri O.-M. Enneti sõnul mõjutavad iga inimest üheaegselt nii sisekeskkond kui väliskeskkond. Mõlemad peavad olema tasakaalus, et saaksime elus edukalt hakkama.
Emotsionaalne tasand
"Nii sise- kui väliskeskkonnast ammutatud info analüüsimise üks esimesi tasandeid on emotsionaalne tasand. Emotsioonid saadavad meid sünnist surmani, inimene sünnib nutuga ja lahkub siitilmast nutuga (siis nutavad juba teised), vahepeal on rohkesti rõõmu- ja kurbusehetki. Kui mõjutegurid ja sellele vastav emotsionaalne reaktsioon on omavahel õiges vahekorras, siis jäävad rõõmu- ja kurbusehetked elu jooksul normi piiresse, mõtted ja tahe hoiavad meid õigel elurajal," selgitab dr Ennet.
Teatud hetkest alates võivad inimese üle piiri juhtida ehk haiguslikud emotsioonid. Ebaadekvaatne positiivne ülereaktsioon on maniakaalne seisund, millega kaasneb ka vaimse ning füüsilise tegevuse hulga ning kiiruse ebaadekvaatne tõus, lisaks võivad esineda meelepettelised ning luululised häired. Samas kutsutakse meeleolu ebaadekvaatset langust depressiooniks, millega kaasneb ka mõtlemise aeglustumine, vaimse töövõime tugev langus, tahteaktiivsuse tuntav alanemine. Bipolaarses häires on mõlemat ülekalduvust, kuid häire oluliseks jooneks on, et ülekalduvuste vahepeal elab inimene normaalses seisundis, püsib normaalsel emotsioonide-, mõtlemise- ja tahteelurajal.
Varem kutsuti bipolaarset häiret maniakaaldepressiivne psühhoos ehk MDP, mille 1886.-1891. aastatel liigitas eraldi haigusena Tartu psühhiaatriakateedri ja -kliiniku juhatajana töötanud sakslane Emil Kraepelin, kes andis 20. sajandi alguses välja õpikuid. Dr Enneti kinnitusel pandi nendes õpikutes sellele haigusele suurt rõhku, sest MDP peatükk oli alati esimene, järgnes dementia praecox (nn enneaegne dementsus), mida alates 1911. aastast kutsutakse skisofreeniaks, ja alles seejärel teiste psüühikahäirete kirjeldused. Bipolaarseks häireks hakati MDPd kutsuma alles 1980. aastatel.
Erinevad põhjused
Dr Enneti sõnul on bipolaarse häire esinemissagedus 0,6-1% kogu psüühiliste häirete ampluaast. Kõik psüühikahäired jagatakse kaasajal kümneks suureks rühmaks ja igas rühmas on mitmed (ca kümme) alarühmad. Üks kümnest rühmast on orgaaniline psüühika- ja käitumishäire: kas peaajuhaigus, ajukahjustus või esineb inimesel mingi kehaline häire, mille kaudu on mõjutatud psüühika või aju funktsioonid.
Loe edasi ajakirjast...
