Nii oma lastele kui õpilastele on uisukooli ja selle alla kuuluva endanimelise iluuisutamisklubi juhatajal Anna Levandil eluteele kaasa anda tarkus: sa pead vähemalt püüdma olla parim, ei ole mõtet midagi poolikult teha.
September on küll koolialguskuu, ent Rocca al Mare Uisukoolil läks treeningtöö uus õppeaasta pärast laagreid ja paarinädalast puhkust käima juba kesksuvel. Paljukogenud jäävalitseja, nüüdne tipptreener Anna Levandi teab, kui raske hinnaga hakkab sedalaadi õpitee vilju kandma –, sestap ei või ka pikka puhkust lubada. Võitlejahingega Anna Levandi jutust käib kogu vestluse vältel läbi põhimõte: alati tuleb tõusta! “Kaugel sellest, et see oleks lõbus,” meenutab ta omaenda lapsepõlve karastumisi jääl.
Mängu ilu
Kahtlemata on iluuisutamine talviste suurvõistluste kõige vaatemängulisem ala, see on ju niiii ilus. Ilus vaatajatele; sportlasele aga karm enesetõestamine, kus kogu kava vältel vasardavad peas mõtted viimse vindini lihvitud tehnikast ja punkte teenivatest elementidest. Anna ise ei saa muidugi enam ammu jälgida uisutamist lihtsalt naudingu pärast – spetsialistina peab ta tahtmatult arvet, kui palju maksab iga liigutus skooriarvestuses.
“Ilu on uisutamises kõige tähtsam,” ütleb Anna. Isegi uisutaja enda ilu. “Midagi pole teha, aga ma ei naudi uisutajat, kes ei ole ilusa välimusega. Leian, et peab valima, kuhu lähed – ka modellindusse lähevad tõeliselt ilusad inimesed. Uisutamises kipuvad peaaegu kõik võistlema, ilmselt on see esinemise ja kaunite kleitide võlu. See eeldab vastava eluviisiga arvestamist; ka lapsevanemad peavad olema valmis nelja-viieaastasi pidevalt trenni tooma-viima.”
Olete ju telekastki näinud: lisaks tehnilisele hindele näitavad kohtunikud iluuisutajaid hinnates veel ühte numbrit, mis võib esimesest erineda nagu öö päevast. “Teine hinne antakse esituse, uisutamisoskuse, ühendussammude, koreograafia ja kompositsiooni eest – arvestatakse kõike eraldi ja siis pannakse kokku,” selgitab Anna. Kui tavavaatajad pahandavad, miks andekale uisutajale jagati punkte kitsilt, pettis neid ära hea näitlejameisterlikkus, millega kohtunikke ei tõmba. Olgu esitus kümme, aga kui muud ei ole, tuleb hinne nõrk.
Hmm... Kui näitleja muudab veidi teksti või põristab r-i, aga on muidu tasemel, ei pahanda pisipuuduse pärast ju keegi, pigem lisab see isikupära. Sport on lihtsalt halastamatum vaatemäng. Kuid vaatemäng sellegipoolest. Ei tule ju publik võistlusele teada saama hüpete eest antavaid punkte, on Anna veendunud – seda võib lugeda ka lehest –, vaid nautima kergete ja kiirete atleetide treenitud kehade esteetikat ja šõud, mille pöörane lennukus lajataks enamiku meist valusalt jäisele areenile pikali.
Tähtis on mulje tervikust, aga et teada nüansse ega asjatult kohtunikke sajatada, on vaja end harida. “Õnneks on ka publik tasapisi koolitust saanud. Meil on ei tea kust taevast tulnud õnn, et Anu Säärits on niivõrd professionaalne telekommentaator. Reporteri asjatundlikud selgitused kindlasti tõstavad ala populaarsust.”
Anna ja Allari noorim poeg, 4aastane Arlet alustas eelmisel aastal uisutamiskursustega ja suvel käis ka laagris. “See on ideaalne vanus alustamiseks. Kuigi harrastusena on võimalik see ka hiljem elementaarses mõttes selgeks saada. Täiskasvanul ei tule lihtsalt loomulikult välja, kui ta pole varem uisutanud. Isegi üheksa-aastane on liiga vana, aga meil hakkas ühe tüdrukuga väga hästi minema. Kõige suurem takistus on hirm, psühholoogiline tõrge, mida lastel ei ole.”
Loe edasi ajakirjast...
