Aasta tagasi ilmus Margit Kilumetsa ja Kersti Kreismanni koostööna raamat “Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul.” Lugesin teose ühe õhtuga läbi ning olin täiesti veendunud, et see raamat ei jäta kedagi külmaks. Näitlejanna kirjutamisstiil on nauding omaette.
Nüüd, ühel pimedal ja külmal õhtul Kerstile helistades ja intervjuud paludes, arvab tagasihoidlik näitlejanna esiti, et küllap on raamatus kõik juba ära öeldud ja tema saanud tähelepanu ülearugi, kuid jääb kohtumisega siiski nõusse.
Raamatu tervendav mõju Mine tea, on see saatuse tahe või juhus, kuid meie kohtumispaigaks saab ühe raamatupoe kohvik, kus harilikult on sel kellaajal vaikne, kuid seekord saginat täis. Piidlevad silmapaarid on seriaali “Kodu keset linna” osatäitja ära tundnud.
Kersti tunnistab, et ta ei pane uudishimulikke pilke eriti tähele, kui just otse tema poole ei pöörduta. “Tegelikult on Eesti inimene ju tagasihoidlik,” arvab ise samuti tagasihoidlik näitlejanna. “Teatrifännid on küll hästi armsalt pöördunud. See, kui inimene ütleb siiralt, et olen tema lemmiknäitleja, on suurim tunnustus ja ma usun öeldusse.
Sama puudutab raamatut. Kui inimesed kiidavad ja tõesti tulevad tänama, siis on mu hing rahul. Ma ei viitsi isegi vaielda või teha nägu, et oh, pole midagi, mis nüüd mina. Ma tõesti kartsin põruda ja seda, et hakkan põdema, sest see aasta oli eriti raske, mul oli palju tööd ning pidin end parajalt ületama. Tegelikult läks kõik vastupidi – raamatu ilmumine mõjus pigem teraapiliselt. Minus toimus mingi vabanemine, nii et nüüd saan isegi magada.”
Netikriitika ja kollane ajakirjandus
“Praegu, kui võimutseb kollane ajakirjandus, pole lihtne olla tuntud. Inimlikud eksimused ja nõrkused – kõike võidakse ära kasutada. Pidevalt peab ennast kontrollima ja jälgima,” kirjeldab näitlejanna vabadust piiravaid asjaolusid, jääb hetkeks vait (justkui millegi üle kaheldes) ning otsustab siiski teemat edasi arendada.
“Ühe asjaga ma küll riskin. Olen väga kärsitu, ja kui vähegi saan, lippan punase tule alt läbi. Siis mõtlen küll alati, et ai-ai, ükskord ma vahele jään! Ega ma sellega head eeskuju anna. Aga kui käin koos lapselapsega, siis olen muidugi väga korralik liikleja.”
Kuidas suhtub Kersti Kreismann kriitikasse? “Ma ei usu neid näitlejaid, kes ütlevad, et nemad kriitikat ei loe ega lase end sellest häirida. Mulle pakuvad huvi teatud teemad ja persoonid, neid ka loen. Netikommentaaridesse ma nii väga ei süvene, sest neid ei saa tõsiselt võtta. Aastatega on nahk küll paksemaks kasvanud, kuid sellegipoolest on hämmastav, et Eesti inimestes on nii palju kurjust ja pahatahtlikkust. Pritsitakse mingit sappi, asja ees, teist taga, lootuses kellelegi haiget teha.”
Loe edasi ajakirjast...
