"Minu ametis on kõige parem see, et saan anda patsiendile lootust ja abi, tervist," ütleb rinnaonkoloog Riina Kütner. Ta on väga hinnatud arst, kelle eriala on selline, et parem oleks, kui temaga tööasjus ei kohtuks. Dr Kütneriga ristuvad teed enamasti neil, kelle elu varjutab tõsine tervisemure.
Samas olen kohtunud naistega, keda Riina Kütner on ravinud. Käsi südamel, neil kõigil lähevad arstist rääkides silmad särama ja neil kõigil on oma tohtrist pikki sooje lugusid jutustada. Kahtlemata on Riina hea arst, aga lisaks on tal raskesti seletatav, ent otsekohe hoomatav teraapiline X-faktor, mõistev ja usaldust äratav naiselikkuse aura. Teaduslikult seda tõestada ei saa, aga kogemused näitavad, kui tervendav võib olla arsti toetav kohalolu.
Kaks aastat tagasi pälvis Riina Kütner oma suurepärase töö eest Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.
Parim osa suvest
Ent täna kohtume hoopis puhkusemeeleolus: Riina Kütner on just saabunud Pärnust, kus veetis kaks nädalat koos kahe pojalapsega – esimest korda nii pikka aega täiesti omavahel. See on olnud noorele vanaemale suur rõõm, aga samal ajal ka vastupidavus- ja iseseisvusproov. "Noorest peast oled kõige targem, siis tead, kuidas kõik peaks olema ja kuidas midagi teha," naerab ta. "Ent täiskasvanuna muretsed kuidagi hoopis teistmoodi. Ja lastelaste ees on ju vastutus tohutu! Viimasel ajal olen hakanud kõrgelt hindama oma ämma, kes omal ajal hoidis meie suvilas Lohusalus pidevalt korraga viit lapselast, minu kolme poega ja meheõe kahte last. Minu meelest on see küll suur ülesanne!"
Lohusalus on perekonnal siiani sugukondlik suvemaja, kus mõnus aega veeta. Riina sõnul on tegemist õdusalt vanaaegse kohaga, mis pole liiga ära sätitud. "Vahel annab tunda põlvkondade vahe, nooremad ikka imestavad: oi, sooja vett polegi! Aga minu meelest oli omal ajal seal just romantiline näiteks õues pesukausis nõusid pesta või tillukesel elektripliidil toitu valmistada. See käis kribin-krabin, möödaminnes. Oli ainult üks kuivkäimla, dušš toodi majja üldse hiljem. Aga mingit muret ei olnud, ma küll ei mäleta, et see nii hirmus oleks olnud."
Noorem põlvkond peab aga sellist keskkonda sageli liiga primitiivseks. "Muidugi ei pea stagneeruma, elu peabki edasi minema," leiab naine. "Vahel aga tundub, et inimesed lähevad ülearu mugavaks, lausa eeldatakse, et kõik peab valmis ja käe-jala juures olema."
Riinale meeldib vana hea Lohusalu suvila juures just see, et seda peetakse terve suguvõsaga: omavahel on kokku lepitud, kes muru niidab või umbrohtu kitkub. "Sellest piisab täiesti. Lugesin kord perest, kus unistati maakodust. Siis saadi päranduseks korraga koguni kaks suvemaja erinevates maakohtades ja ise elati veel kolmandas kohas linnas! Kui sul on kaks maakodu, mida peab haldama ja mille eest hoolitsema, siis see on ju tohutu pinge! Mulle tundub, et üks õige eestlane töötab ja muretsebki ennast surnuks."
Loe edasi ajakirjast...
