15 aastat ratastoolis elanud Kaja Pehapi saatust võib vaadelda nii positiivsest kui negatiivsest aspektist. Negatiivselt võttes on ta üks Tartu-Tallinna ebainimliku liiklusega maantee ohvritest. Positiivselt lähenedes on tema praegusse ellu aga eranditult kõik hea tulnud pärast ränka liiklusõnnetust. Isegi tänu sellele.
Ratastoolis sai Kaja kokku oma elukaaslasega, jõudis oma elukutse ja koduni ning aasta tagasi sünnitas keisrilõikuse abil ka tütrekese. Ja töökoht ootab oma nutikat ja ustavat spetsialisti juba pikisilmi ametisse tagasi.
Katastroof
Viisteist aastat tagasi oli Kaja Pehap väikelinnas poemüüja, kes ootas oma esimest last. Tartusse teel olnud sõbranna mees võttis peatse vallasema kaasa, et ta saaks oma kuuendat kuud kummuva kõhukese arstidele ette näidata.
“Kihutas liialt. Hindas ennast ja teeolusid üle,” kirjeldab Kaja. “Mäletan ainult seda, et hakkas hullusti viskama. Ja siis järsku oli mul kohutavalt külm. Pärast kuulsin, et olin lennanud rulluvast autost välja, üle karjaaia. Mu skalp oli okastraadi küljes. Ses mõttes, et pool peanahka oli kolju küljest lahti rebenenud. Selgroog oli nimmepiirkonnast murtud.”
Õnnetuse põhjustaja oma juhioskamatuse ohvri edasise käekäigu vastu huvi ei tundnud. Käekäik oli aga selline: koletust löögist kahjustatud tütreke toodi kohe küll keisrilõikega ilmale, kuid trauma oli nii ränk, et hooldekodusse viidud laps elas vaid mõne aasta.
“Kuulsin oma lapse surmast alles tagantjärele,” räägib Kaja toonasest tragöödiast nüüd juba leppinud rahuga. “Ahastasin sellepärast, et selgroomurd ja jalutuks jäämine ei lasknud mul olla oma lapse väheste eluaastate saatja. Olin šokis, siis veeretasin lootusi, et ehk on seljaaju ainult pitsunud, mitte läbi lõigatud ja ma hakkan ikkagi kunagi käima.”
Ajal, mil tema senine elukorraldus koos selgrooga murdus, oli Eestis juba olemas Astangu toimetulekukeskus. Ta õppis seal arvutit ja sekretäritööd ja sõbrunes saatusekaaslastega, nagu ka Haapsalu taastusravi keskuses. Astangu ratastoolirahva ravibasseinis pidas ta oma elu kauneima sünnipäevagi: basseiniäär oli palistatud küünalde ja puuviljadega ning Kaja ise oli kui särav vesiroos oma sõprade keskel.
Kingitus
Neil aegadel tegutses Tallinnas veel edukas ja ka avalikkusele tuntud ratastoolitantsijate stuudio. “Mina sain lisaks tantsurõõmule sellest ilusast harrastusest endale ka elukaaslase,” on Kaja saatusele tänulik. Tantsuõpetaja Kaido Kaljumäest sai tema partner mitte ainult tantsupõrandal, vaid nüüd üle seitsme aasta juba ka argielus.
Autoõnnetuse ohvriks saanud esimese lapse järel ootas Kaja Kaidoga juba mõni aasta enne Liispethi sündi samuti titat. Paraku pillas taksojuht, kes teda trepist üles tööle kandis, ta maha. Kaja oletab, et abivalmis sohver ilmselt ei teagi, mis oli selle õnnetu äparduse tagajärg. Rasedus katkes. Õnnetu emaga tegelnud arst kinnitas, et rohkem lapsi tema kohe kindlasti ei saa. Aga sai.
“Naised kannatavad tõepoolest kõik välja. Mitte ainult need ebamugavused ja valud, mis meesterahva päris kindlasti ära tapaksid. Naised taluvad liialdamata öeldes kõik ära,” on Kaja veendunud. “Ka tavaemmedel on raseduse ajal igasuguseid vaevusi. Kui minu Liispeth otsustas mu ellu tulema hakata, sain kätte kõik tavalised hädad. Ja ratastooli tegelikkusest tulenevad veel kuhjaks otsa.” Pidev sundasend tekitas tavapärastest hullemaid kõrvetisi – seda enam, et emme käis viimase vindini tööl, et juhtida tähelepanu koledatelt aistingutelt kõrvale. Kuna alakehast halvatu ei saa end ringutada, kehitada, käpuli keerata ega puusaringe sooritada, oli õhupuudus, äravajumised ja kõik muud painajad, mida üldse saab ette kujutada.
“Aga selle eest näitas lootevee uuring, mida eakamatele emadele ikka tehakse, et sündimas on tütar. Igatsesin just tütart. Beebiga hakkamasaamiseks vajalikud käelihased kasvatasin endale juba järk-järgult paisuvat ennast voodist tooli, toolist potile upitades. Tugevad närvid ka – eks jalgadegagi emadel tuleb isadusega kohanevate meestega… üht-teist ette,” muigab Kaja.
Aga abikaasa Kaidolt on Kaja saanud tunda nii pühendunud ja jäägitut hoolitsust, mida enamik naisi ei koge. Millist hooldust vajab keisrilõike järel liikumisvõimetu naine, pole mõtet kirjeldadagi, kujutlusvõime on meil kõigil ju olemas.
Musklis mamma
Kaja jaoks on lapsega koos elatud õnneliku aasta jooksul olnud kõige raskemad ööd. Lapse häälitsemise peale vinnab ema end voodist tooli, käib targu kempsus ära, valmistab lutipudelitäie, viib selle lapsele, vinnab end voodisse tagasi. Niimoodi mitmeid kordi öö jooksul.
“Mul on enda ja lapse tõstmistest sellised musklid, et kui vahel sõpradega bowlingut mängimas käime, on kõigi teiste käed ammu läbi, kui mina alles alustan ja lähen tõeliselt hoogu,” naerab Kaja.
Eriliselt klaari pilguga, mõistlik ja kiire vaimse arenguga tütrekene näib sünnist saadik teadvat, kui erilisele emale ta sündis. “Kui olen magamata ja väsinud ja tüdinud ja – mida kõike ju meie kõigi elus ette ei tule! – arvan, et enam ei jaksa, siis ma tuletan meelde. Tuletan meelde, kui eriline on mu saatus. Enam kui 40aastasena tooli-kitsikuses olen emaks saanud. Olen eranditult kõik – kodu, töö, mehe ja tütre just selle mehega – saanud tänu ratastele,” ütleb Kaja. “Kui ma poleks tänaseks täiesti võõraks jäänud inimese autoga üle pea ratastooli lennanud, poleks ma toolitantsu kaudu Kaidoni jõudnud. Oleksin ilmselt endiselt väikelinnas poemüüja, kes poleks aimanudki, mida maailmal on talle pakkuda. Edasi läheb ainult paremaks!”
Loe edasi Kodutohtrist!
