Me teame, et osteoporoos on haigus, mida keegi ei oska endal kuidagi kahtlustada ning eelkõige ohustab tõbi naisi. Mehi küll ka, kuid märksa hilisemas eas ja harvem. Miks see nii on ja kuidas tõvega võidelda?
"Inimesed ise kahjuks tõesti ei tunne endal osteoporoosi ära ja seetõttu nimetatakse haigust hiilivaks. Paraku satubki osa inimesi esmakordselt arsti vaatevälja alles siis, kui tal juba on luumurd," nendib Põhja-Eesti Regionaalhaigla reumatoloog Eevi Pärsik tõsinedes. Ta lisab, et see ei pea sugugi nii olema, sest haigust saab diagnoosida ja see võimalus on kõigile kättesaadav.
Miks osteoporoos tekib?
Dr Eevi Pärsik seletab osteoporoosi olemuse üksikasjalikult lahti: "See on luuhõrenemise haigus, mis tekib naistel tavaliselt menopausi järel ja ohustab mehi pärast 70. eluaastat. Haiguse käigus muutuvad luud hapraks ning luumurrud tekivad kergesti. Koos vanusega muutub luude ehituslik protsess: luurakkude uuenemine aeglustub ja nende lammutamine muutub intensiivsemaks. Haigus on hiiliva kuluga ega põhjusta vaevusi enne, kui luumurd on tekkinud. Tüüpilised luumurrud tekivad esmalt randmete piirkonnas, lülikehamurrud (e kompressioonmurrud) ja reieluukaela piirkonnas. Randmemurrud esinevad suhteliselt nooremas eas ja paranevad tavaliselt hästi, kuid sageli muudavad elukvaliteeti just lülisambamurrud ning eriti reieluukaela murd. Nende tagajärjel võib inimene jääda voodihaigeks või talle lisandub kroonilise valu sündroom.
Osteoporoos annab endast märku ka sellega, et inimene jääb oma tavakasvust lühemaks ning selga tekib küür. Sellega koos aga lisanduvad seedetraktivaevused ja hingamisraskused."
Õige liikumine ja toitumine
Osteoporoosi tekkes on oluline roll eelsoodumusel. Eevi Pärsik toob näiteks, et kui emal on esinenud reieluukaela murd, siis on ka tütrel palju suurem risk antud murru tekkeks. Rolli mängivad veel kehakaal ja suitsetamine. Väga saledatel ning asteenilise kehaehitusega inimestel on suurem risk osteoporoosi haigestuda. Seega peaksid seda osa tõsiselt lugema neiud ja naised, kes kogu hingest ja mis tahes vahendeid kasutusele võttes üritavad saada ülisaledaks.
"Haiguse kõige parem profülaktika on liikumine ja õige toitumine lapseeas. Eriti tähtsal kohal on siin kaltsiumi- ja D-vitamiinirikkad toidud. See on tähtis nii lapsepõlves kui ka hiljem, kui osteoporoos ähvardab meid juba reaalselt. Ka liikumine aitab osteoporoosi edasi lükata, päevas on vaja kõndida vähemalt kolm kilomeetrit või tegelda mõne muu spordialaga. Nii säilitatakse lihastoonus ning tasakaal, mis aitavad kukkumisi ära hoida. Vanemas eas on väga tähtis veel see, et vererõhk oleks kontrolli all ja nägemine korras, need aitavad samuti kukkumisi vältida," soovitab dr Pärsik, kuidas oma elu turvalisemaks muuta.
Loe edasi ajakirjast...
