Kui ohtlik või ohutu on silmade laseroperatsioon? Kas vastab tõele, et pimedaksjäämise võimalus on samuti olemas ning mida suurem on nägemise miinus, seda parematele tulemustele võib panustada? Mis juhtub siis, kui laserdamise ajal silm liigub? Mitu rahustavat pilli tuleks põske pista, et operatsioonilaual ei hakkaks üle kere värisema?
Silmalaseri silmaarst Kai Noor ei üllatu ühegi küsimuse peale, sest üle 10 000 patsiendile tehtud laseroperatsiooni käigus on talle esitatud suuremaid ja väiksemaid koll-küsimusi. Tohter ei naera kellegi üle, sest mõistab täiesti: ainuüksi mõte sellest, kuidas kirurg tuleb silma kallale mingisuguste teravate instrumentidega, tekitab õudusjudinaid. Seepärast peab silmatohter lausa kohustuslikuks, et arsti ja patsiendi vahel toimuks kena ja usalduslik koostöö. Kõigest hoolimata tekkiv väike hirm on aga täiesti normaalne ja seda ei maksa peljata ega häbeneda.
Laseroperatsioon üle 18aastastele
“Lastele seda operatsiooni ei tehta, sest nemad veel arenevad, ja 18 aastat pole samuti mingi alampiir, kuna mõnel juhul oodatakse isegi 21aastaseks saamiseni. Aga uuringutel võiks käia küll, et tohter saaks öelda, kas tasub veel oodata ja jälgida muutusi ning kas üldse saab laseroperatsiooni teha. Osal juhtudel silm areneb veel 18seltki edasi ja nägemismiinus süveneb. Kui refraktsioon (valguse murdumine) pole stabiilne, siis laserlõikus ei saa seda arenemise käigus parandada. Laseroperatsioon on mõeldav siis, kui refraktsioon on aasta otsa olnud stabiilne,” selgitab Kai Noor, miks peab mõnikord varuma rohkem kannatust ja aega.
Füüsiline koormus tagab parema nägemise
Silmaarst Kai Noor mõistab, et 11–12aastaste jaoks muutuvad prillid tülikaks ning ajal, mil oma välimus saab eriti tähtsaks, kiputakse nende kandmist häbenema. Sellisel juhul pakutakse alternatiiviks kontaktläätsi.
“Miinus areneb nii või teisiti just nii palju, nagu loodus on ette andnud,” kinnitab Kai Noor veendunult. “Teatud tingimustel võib see progress aeglustuda. USAs on võrreldud lühinägelikke lapsi, kelle mõlemad vanemad olid samuti lühinägelikud. Lapsed jaotati kahte gruppi, ühed tegid sporti, teised mitte. Selle tulemusena selgus, et sporti harrastavad lapsed olid väiksema miinusega. Järelikult aitab normaalne füüsiline koormus vähendada laste nägemise muutumist kehvemaks.”
Loe edasi ajakirjast...
