Rõõmsad tõvest hoolimata

Merilin Piirsalu
17.07.2014

 

Katre (28) ja Sigrit Keerd (18) on noored naised, kes näevad väga säravad välja, kuigi alles poolteist aastat tagasi vaevlesid mõlemad pideva väsimuse, rauapuuduse ja muude tervisemurede küüsis. Lõpuks tuvastati õdedel tsöliaakia ning sellest alates on nende tervis ja enesetunne paremuse poole liikunud.

 

Ilmselt just seetõttu, et kummalgi tütarlapsel ei esinenud tüüpilisi tsöliaakia sümptomeid, võttis haiguse avastamine aega. Poolteist aastat tagasi, kui Sigrit oli pikalt põdenud ning palavik ja kõhuvalud ei tahtnud kuidagi taanduda, viis murelik ema tütre Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. "Olin peaaegu nädala haiglas olnud, kui sain teada, et tsöliaakia veremarkerid on kõrged. Seejärel võeti peensoolest koeproovid ning kuu hiljem kinnitati tsöliaakia diagnoos," ütleb Sigrit.

Tänu õe diagnoosile sattus ka Katre lugema teatmikku tsöliaakia kohta ja tal oli kohe kahtlus, et temalgi on sama tõbi, sest tegemist on autoimmuunse geneetilise haigusega. Siiani oli ta erinevate tervisemuredega maadelnud teismeeast alates. "Mul oli probleeme juba keskkooli lõpus. Rauatase oli hästi madal, oli nõrkus ning minestasin mõnikord. Tegin igal aastal rauatableti kuuri, aga kuri kahtlus jäi, et raud ikkagi ei imendu minu organismi. Mul ei tulnud pähe, et võiks ise internetist uurida, milles põhjus võib olla, sest arvasin, et arstid peaks teadma."

Tütarlapsed tunnistavad, et diagnoos pöördumatu haiguse kohta oli esialgu ehmatav ja mõlemad nutsid esimesel õhtul patja. Sigritile tuli diagnoos veidi ootamatumalt, sest ta polnud tsöliaakiast varem midagi kuulnud ega osanud seda kahtlustada. "Tänu õele oli minul kuu aega seedimist, enne kui lõplikult teada sain. Sisimas olin küll kohe kindel, et ka mul on tsöliaakia," ütleb Katre.

 

Tugi on tähtis

Õdedel on suur tugi olnud emast, kes viis ennast haigusega põhjalikult kurssi, otsides infot nii raamatutest kui ka internetist ja valmistab nüüd kodus nooremale õele sobivaid roogasid. Üksikasjaliku uurimistöö pidid tegema ka tüdrukud ise.

"Hästi palju abi on Eesti Tsöliaakia Seltsist, kus asub ka nõustamiskabinet. Gastroenteroloog, kes mulle diagnoosi pani, suunas kohe nõustamisele. Käisime kohal koos õe ja emaga ning astusime ka seltsi liikmeks. Kahekesi tekiks ikka pidevalt küsimus: kas seda või teist tohib? Seltsis on aga inimesi, kes on viisteist aastat selle haigusega elanud ja oskavad nõu anda," tõdeb Katre. Tema ise on nüüdseks Tsöliaakia Seltsi välissuhete töörühma liige. Seltsis asus ta aktiivselt tegutsema eelkõige seepärast, et tahab aidata kaasa haigusest teavitamisele.

"Mul tekkis väike trots, et perearst ega endokrinoloog ei suutnud tsöliaakiat kahtlustada, kuigi põdesin seda võib-olla juba kümme aastat. Minu lemmiktoitude hulka kuulusid varem pastad, pitsad ja koogid ning neid süües olen väga palju oma organismi kahjustanud. Mul oli diagnoositud ka autoimmuunne türeoidiit, mis võib tihti esineda koos tsöliaakiaga. Loodan nüüd, nii palju kui minu võimuses, aidata teistel oma haigusest varem teada saada."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid