“Inimesed tulevad meile optikapoodi ja küsivad: “Ma ei taha silmaarsti juurde, vaid selle TEISE juurde. Lihtsalt ei teata, kuidas seda “teist” nimetatakse, sest optometristiamet on Eestis suhteliselt uus,” ütleb optometrist Jaanika Kriisk.
Ainult prillikandja teab, milline on päev siis, kui mingil põhjusel pole parajasti prille ega läätsi. “Maailm on siis sõna otseses mõttes hall, ilma päikeseta, nagu läbi piimaklaasi vaadates,” ütleb Jaanika Kriisk. “Aga on inimesi, kes ei tahagi näha. Nad käivad ilma prillideta oma pooluduses maailmas ja on sellega rahul, kuna nii tunnevad ennast kindlalt – nad ei märka inimesi, kes vaatavad neile kurjade nägudega ülevalt alla.”
Kui silmanägemine ei ole hea, pole häbeneda midagi, leiab Jaanika. “Kannan ise prille ja kannavad ka mõlemad tütred – üks on seitseteist, teine kolmteist. Nad kannavad väga hea meelega ka läätsi, sest on hobisid ja tegevusi, kus ei saa prille kanda – näiteks hundiratast ei saa prillidega visata.
Jaanika ütleb, et mõlemad, nii prillid kui läätsed, peavad olema nii mugavad, et neid ei tunnegi. “Headest ja mugavatest läätsedest on jäänud maitse suhu ning ma ei ole nõus enam nendest loobuma. Nüüd ei pea ma enam hommikul nina vastu kella pistma, et näha, mis kell on. Teed hommikul silmad lahti – ja sa näed, lähed õhtul magama – ja sa näed! Jah, ka unenägusid näen ma läätsedega. Nii on kogu elu elamist väärt.”
Aiandusagronoomist optometristiks
Jaanika Kriisk on ka diplomeeritud aiandusagronoom. Kui aiandid ja puukoolid vahepeal ära kaduma hakkasid, käis Jaanika optikafirmas oma elu esimesel töökonkursil.
“Paljudest kandidaatidest valiti välja kolm, kellest tööle tulin järgmisel päeval vaid mina. Omanikud ütlesid: “Siin on prillid ja hinnakiri, hakka tööle!” Seni polnud ma rohkem prilliretseptegi näinud kui ainult neid, mis olid minule välja kirjutatud.
Loe edasi Kodutohtrist!
