Sirje Eesmaa elurõõmust ja võistlemise võimatusest
Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina
21.10.2013

"Mulle ei meeldi absoluutselt võistelda!" ütleb TV3 uudisteankur Sirje Eesmaa. "Teen asju nii hästi, kui oskan, selleks, et ise rõõmu ja rahulolu tunda, mitte sellepärast, et kellestki parem olla."

Sirje Eesmaa saabub kohtumisele pärast pikka tööpäeva, ent näeb välja hommikuselt värske ja kaunis. Ühtaegu tütarlapselik ja daamilik. Ta tunnistab, et tema elu- ja tööviis on suuresti õhtune: "Meie saade (TV3 "Seitsmesed uudised") kasvas poolelt tunnilt tunnipikkuseks ja praegu teen lisaks uudiste ettekandmisele ka meeleolulugusid - inimestest, kodudest, aedadest ..." Ehkki vaatajal võib jääda mulje, et mis see siis ära ei ole, särada paar minutit uudiseid lugedes ning vestelda meeldivate inimestega meeldivatel teemadel, eeldab see muidugi pikemat päevakava kui vahetult enne eetriaega stuudiosse sisenemist. Sirje veedab pikad päevad võtetel ja montaažis, samal ajal tuleb uusi intervjuusid ette valmistada, inimeste tausta uurida ja kohtumisi kokku leppida.

"Aga ma õnneks armastan oma tööd!" kostab naine rahulolevalt.

Kaks ja pool naist

Eetris on Sirje olnud juba 1983. aastast alates, mil ta Eesti Raadiosse diktoriks läks. "Olin seal täpselt viisteist aastat, teise poole sellest ajast töötasin kahe koha peal - paralleelselt "Aktuaalses kaameras" (hiljem ka EVTV-s ja TV3-s), kuhu toonane peatoimetaja Enn Eesmaa mind raadiost kutsus," jutustab naine. "Seal oli saates korraga kaks diktorit nagu praegugi (nüüd küll saatejuhti). Naisi oli kaks ja pool - mina olin selles mõttes poolnaine, et olin tööl poole kohaga, Marite Kallasma ja Mare Taimre kõrval." Selles ametis jõudis Sirje end mõne aasta tutvustada, kui avati uued telekanalid ja Raivo Suviste kutsus ta EVTV-sse. "Kui "AK-s" olin lihtsalt diktor, kellele pandi ette paber, kust tekst tuli maha lugeda, siis nüüd tuli teha ka toimetajatööd ja kõike muud, mida vaja. See oli juba tunduvalt põnevam." Omaaegse EVTV ja RTV ühinemisel sündis nüüdne TV3 ja sinna on Sirje ametisse jäänud siiani.

Sirje kuulub otsapidi sellesse säravasse uudistelugejate naiskonda, kes uue aastatuhande algul, küpsematesse aastatesse jõudnuna, nooremate vastu välja vahetati, kui tõsiasjalik uudiste-edastus meelelahutuslikuma suuna võttis. Kas ja kuidas see puudutas? Sirje ütleb, et õnneks teda see väga otseselt ei ohustanud, sest peale diktoritöö pidas ta ka toimetaja ja päevatoimetaja ametit. Aga olid temagi suhtes omad võnked õhus. "Muidugi on kahju, kui vanemad tegijad eemale tõrjutakse, sest inimkond koosneb ju igasuguses vanuses persoonidest! Need, kel rohkem elukogemust selja taga, mõjuvad just uudistežanris usaldusväärsemalt. Marite Kallasmad näiteks nutavad vaatajad siiamaani taga. Eks põlvkondade vahetuse peale mõelda mõnikord igal elualal, sest noori tuleb ju kogu aeg peale."

Sirje aga pälvis 2011. aastal hoopis Kuldmikrofoni, mis näitab, kuidas vaatajad ja kolleegid tema panust hinnanud on. Ning kui "Seitsmeste uudiste" formaat laienes, siis tuli tööd lausa juurde.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid