Jalaseen on tülikas kaaslane, mis hoolimata ravi kättesaadavusest ja lihtsusest jäetakse sageli ravimata. Haiguse tagamaid aitab avada Tartu ülikooli kliinikumi nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõud Maire Karelson.
Kätte on jõudmas taas aeg, mil saab oma paljad jalad päikese poole sirutada. Vahel aga on soov hoopis sokid jalga jätta, sest jalgade pärast hakkab piinlik. Kui talvesaabas varjas jalahädasid hästi, siis suvejalatsid toovad need halastamatult päikese kätte.
Arenenud ühiskonnas kimbutab jalaseen umbes 30% elanikkonnast. Dr Maire Karelsoni arvates on Eestis olukord sama. "Küüneseeneuuring, mis tehti 2002. aastal 18-55-aastaste inimeste hulgas, näitas, et selles vanuses esineb haigust umbes 18% küsitletutest ja haigestumus tõuseb eluea kasvades."
Väikelapsed ei ole üldjuhul jalaseenele vastuvõtlikud, kuigi loomulikult esineb ka üksikuid erandeid. Kuna pisikesed viibivad harvem kohtades, kus on palju inimesi koos, siis neil lihtsalt puudub kokkupuude haigustekitajatega. Jalaseen hakkab rohkem kimbutama alates 20. eluaastast.
Jalga ainult oma jalanõu
Jalaseent tekitavad seened, mida nimetatakse dermatofüütideks. Need seened on võimelised kinnituma nahale ja toituma selle sarvainest. Peamiseks haigustekitajaks on dermatofüüt Trichophyton rubrum ehk punane karvaseen. Nakkus levib inimeselt inimesele.
Dr Karelson toob välja, et risk haigestuda on siis, kui viibitakse ühiskäidavates ruumides, kus on palju inimesi ja nende seas ka jalaseene põdejaid. Seeneeoseid leidub soojal ja niiskel põrandal veekeskustes, duširuumides, saunades jm.
Haiguse ennetamiseks soovitab nahaarst pesta jalgu voolava vee all vähemalt kord päevas ning kuivatada korralikult ka varvaste vahelt. Alati tuleks kasutada ainult oma jalanõusid ning mitte viibida paljajalu riskikohtades. Pärast üldkasutatavate pesuruumide kasutamist on soovitatav jalgu desinfitseerida apteegi käsimüügis olevate vahenditega.
Elukorraldusest sõltuvalt võib mõnel inimesel olla suurem risk haigestuda. "Tõsiasi on see, et seenhaigust esineb rohkem kaitseväelastel, sportlastel ja nendel, kes oma töö tõttu peavad pidevalt kandma kinniseid jalanõusid," nendib nahaarst, kuid rõhutab samal ajal, et siin pole tegu käitumusliku probleemiga, vaid haigestumist soodustavate teguritega.
Varvaste vahelt isegi säärtele
Silmale nähtavate muutuste järgi on jalaseent esialgu väga raske eristada näiteks varbavahede haudumisest. Haudumus esineb nende varvaste vahel, mis paiknevad lähestikku ehk kolmanda-neljanda ning neljanda-viienda varba vahel.
Kui varbavahed on haudunud, soodustab see seenhaigusesse nakatumise võimalust. Kahtluse korral võib arsti juures lasta teha analüüsi seente suhtes, kuid ühekordne proov ei pruugi seeneniidistikku ja spoore sisaldada ning seega haigust näidata. Sellisel juhul tuleb analüüsi korrata.
Loe edasi ajakirjast...
