Muhk siin, kriim seal, mõni veritsev haav, erinevad putukapisted - tuttavad traumad igal suvel. Paljutki saame ise ette võtta, ei ole vaja ilmtingimata haiglate erakorralise meditsiini osakondades tundide kaupa oodata; kiirabi kutsumine pisitraumade korral aga on selgelt kurjast.
Keegi on väga ilusasti öelnud: "Osata esmaabi on sama, mis süüdata väike täht. Ükskõik kui kõrgel tasemel on kiirabi, oled kannatanu tegeliku saatuse otsustaja sina. See, mida teed sina esimestel minutitel pärast õnnetust, otsustab kannatanu saatuse. Kiirabi ei saa seda hiljem muuta."
Batuut - vigastuste leivaisa
"Kiirabi ei ole alati kolme minuti kaugusel. Hakkame kõige lihtsamast asjast peale: õnnetust on alati lihtsam ära hoida," on tuntud kiirabiarst Mare Liiger raudselt veendunud. Tohtri sõnul on näiteks Eesti lastel üle kuue korra suurem tõenäosus saada raskeid vigastusi kui nende Rootsi eakaaslastel. "Me ei ole ikka veel õppinud turvariske hindama. Vanema põlvkonna inimene ütleb: "Miks peaks?" Nõukogude ajal roniti puude otsa, keegi ei koristanud ära mürke - ja lapsed jäid ju ellu. Aga tasub meenutada, et laste traumasuremus oli tollal sügavalt salastatud näitaja. Miks? Aga seepärast, et see oli võrdne Aafrika vaestes riikides elavate laste suremusega. Kahjuks ei suuda praegused emad ja vanaemad siiani aru saada, et enamik õnnetusi on ärahoitavad.
Mis on kõige suurem traumade leivaisa suvel? Batuudid! Lapsed kargavad nelja-viie-kuuekesi peal, batuudi jaoks raha oli, lapsel ju lõbus karelda, aga võrku enam ümber ei raatsita osta. Hüpatakse üksteisele otsa, lennatakse üle serva ja peaga vastu maad. Tagajärjeks on ajutraumad, kaelatraumad jne," on kiirabitohter ikka päris õnnetu ja kuri.
Loe edasi ajakirjast...
