Sõnavõtud ja arvamusartiklid tervishoiuteemadel, lisaks palju erinevaid algatusi ja ettevõtmisi ning ladus suhtlemine meediaga on teinud dr Diana Ingerainenist perearstide esindusisiku.
Eesti perearstide seltsi juhatuse esinaine Diana Ingerainen annab tarmuka näo ajakirjanduses ja üldsuse ees kõikidele perearstidele. Ta on palju panustanud sellesse, et meie perearstide abi oleks tõhusam.
"Tundub, et meil läheb juba päris hästi. Kui vaatame seda, kust me tulime ja kus olime, siis on areng olnud tohutu. Kuid kui võrrelda meid ülejäänud Euroopaga, eriti Põhjamaadega, siis on veel pikk-pikk tee minna sinnapoole, kuidas tervishoiu arendamisel peaks liikuma võimaluselt vajadusele, kuidas patsient peaks muutuma objektist subjektiks," arutleb dr Ingerainen.
"Meil on läinud krooniliste haigete jälgimine palju paremaks, kuid sageli ei suudeta õigel ajal diagnoose panna, pahatihti need hilinevad, eriti just teise tüübi diabeedi diagnoosimine. Ja kui diagnoos on pandud, ei suudeta alati tagada, et patsient oleks raviga kaetud, et ei tekiks tüsistusi, mis elukvaliteeti alla tõmbavad."
Tohtri sõnul on perearst oluline turvatunde tagaja: "Hea on teada, et ta on kusagil olemas, pead vaid teadma, kuidas temaga kontakti saad, kui peaks vaja minema. Rahulolu perearstidega on kõrgena püsinud aastaid. Soomlased on teinud uuringu, ja see on vist igal maal nii, et umbes kümme protsenti patsientidest on oma perearstiga rahulolematud ja jäävadki rahulolematuks, ringlevad ning otsivad uut ja paremat."
Maailm vajab parandamist
Diana Ingerainen on sündinud tolleaegses Viljandi rajoonis Võhmas.
"Olin kolmene, kui pere kolis Sakalasse Põltsamaa lähistele, ja kuuene, kui kolisime Suislepa lähedale Roosilda, mis on meelde jäänud eriti ilusa ja romantilise kohana. Koolimineku ajaks kolisime juba Viljandi lähedale Karulasse ja sealt käisin ma kõik üksteist aastat Carl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi 1. keskkoolis. Nii et olen juba lapsena paljudes väikestes maakohtades elanud," tuletab peretohter lapsepõlve meelde.
"Perekonnas olen esimene meedik, teised on enamasti õpetajad. Õde on Ruila põhikoolis direktor, ema Saarepeedi koolis klassiõpetaja. Kuna mu isa oli agronoom ja hiljem kolhoosi esimees, siis ka see amet tundus väga põnev, kuid kusagil kuuendas-seitsmendas klassis teadsin juba väga täpselt, et tahan saada arstiks. Ise arvan, et arstiks hakkamise mõte tuli esimest korda siis, kui sattusin 11-aastaselt panariitsiumiga Paide haiglasse. Sellest tekkis omakorda osteomüeliit ehk luuüdipõletik ja olin selle pärast pikalt haiglas. Seal nägin lähedalt, kuidas arstid ja õed tegutsesid, ning tekkis huvi ja tahe teisi aidata.
Mul olid kasvueas suured küsimused, et miks ma siin olen ning mis on minu eesmärgid. Arstikutse tundus olevat sobiv maailma päästmiseks ning nõnda ma vähehaaval selleni jõudsin," meenutab Diana Ingerainen.
Loe edasi ajakirjast...
