Kõigepealt said tema hääl ja nimi tuntuks R2 vahendusel ja tema kirjastiil omaseks Eesti Päevalehe veergudel. Nagu paljude andekate ning ilusate puhul ikka, jõudis temagi loomuliku jätkuna helesinisele ekraanile. “Romi leidis välismaa mehe!” sahistati ühel hetkel kuluaarides. Ja veel kuskohast! Otse Smilersi trummide tagant!!! Romi ise ei kuulutanud midagi, aga okolaadikarva silmad särasid veelgi enam ja energiat suisa särtsus tema ümber. Ajakirjanik Romi Erlachist sai Romi Hasa.
“Ultraheliarsti hinnangul on seekord tulemas poiss ja sünnitähtaeg septembri algus,” särab Romi viimasel raseduskuul. 28.augustil nägigi Romi ja Petteri pisipoeg ilmavalgust.
Kõrvaltvaataja ei tea kunagi kogu tõde
“Esimene rasedus oli kindlasti teistmoodi kui teine või kolmas,” tunnistab Romi avameelselt. “Toona lugesin hunnikute kaupa asjakohast kirjandust, surfasin piinlikult tihti perekoolis ja teadsin alati täpselt, mitmes rasedusnädal mul käimas on ning millises arengufaasis beebi parasjagu on. Praegu läheb suurem osa energiast 3aastasele tütrele Lotta Miile ja 2aastasele pojale Tonile ning kõht kasvab omasoodu.” Põhiline, millest Romi nüüdseks aru on saanud – noored emad on kõiges, mis puudutab nende lapsi, äärmiselt tundlikud, niisama heast peast ei tasu kellegi teguviise hindama või kommenteerima hakata. Iga laps on ikka natuke erinev, igal perel on omad tavad ja kõrvaltvaataja ei tea kunagi kogu tõde, et olla pädev kritiseerima. Paraku kipuvad kõige aktiivsemalt sõnavõttudes osalema ikka need, kellel endal lapsi ehk vastavaid kogemusi polegi.
Valikuvabadus on parem, kui “kõik teevad nii”
Kui noored emad saavad kokku, siis keerlevad peamised jututeemad ikka laste ümber. “Neid teemasid on lõputult. Ei möödu pea ühtegi kokkusaamist, kui ei arutleta mõne üle aastase lapse tissisõltuvust või kodusünnituse riske, samuti une- ja toitumisprobleeme. Näiteks mina tean mitut peret, kus pisikesed lapsed lähevad magama alles kella 1–2 paiku öösel ja põõnavad lõunani. Mõnes teises peres vajuvad jõmmid ööunne juba kell pool kaheksa õhtul ja ärkavad varahommikul. Mõlemal äärmusel on oma argumendid,” mõistab Romi ühtviisi kõiki. “Või siis toitmine – osa mu tuttavaid ostab kastide kaupa purgitoite, samas kui teised ei tee püreed isegi mitte tavalisest poelillkapsast, vaid ainult sellisest, mis pärineb mahepõllumajandusest. Minu õppetund kõigest sellest on, et kui just otse nõu ei küsita, siis ma ei hakka kedagi õpetama.”
Loe edasi ajakirjast...
