Hans Himanen on loovutanud 33 aastaga 90 liitrit verd ja pälvinud selle eest Teeneteristi.
Doonor saab ise ka tervisele kasu: vereloome püsib ärksana, vererõhk normis – ja immuunsus suurepärane.
Soontes voolamas saksa ja ingeri veri, kuid ometigi tüüpiline eestlane Hans Himanen (52) on Eesti esidoonor, kes kavatseb enne 65. eluaastat, mis on veredoonorluse vanusepiir, loovutada vähemalt 200 liitrit verd. Temalt kui eluaegsest doonorlusest treenitud hiilgava vereloomega mehelt võetakse kahe kuu tagant iga kord pool liitrit elunestet. 18aastasena esmakordselt juhuslikult – nagu need asjad siin ilmas ikka käivad – verd andma sattunu on tänaseks luuüdini pühendunud aktivist ka doonorluse propageerimisel, uute doonorite ja sponsorite värbamisel.
President Lennart Meri andis Hansule teise järgu Teeneteristi.
Eestis ei saa doonorid väärtusliku annetuse eest sentigi ning sponsorite abi läheb vaja seminaride ja laagrite korraldamiseks. Verekinkijad hoiavad oma ametiau ja isetuid veendumusi hinnas omavahel ning kutsuvad noori juurde. “Kui aga äsja küsisin ühelt ärimehelt abi motelli üürimiseks, teatas mees masendava ignorantsusega, et mingi doonorlus teda ja tema firmat ei puuduta, võõras mure!” meenutab Hans. “Küsisin vastu, mitu korda nädalas ta sõidab Pärnust Tallinna mööda ohvriterohkeimat maanteed ja kas igahommikusi liiklusuudiseid kuulab? Noorsand ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Nii karmiks ma ei läinud, et küsida, mitu korda ta naine sünnitada kavatseb…”
Mehed vist ongi õrnakesemad, ei lase endale igasugust torkimise ja verega seotud temaatikat ligi?
On jah. Minu ja mu ametivendade visa veenmise tulemusel on uusi noori doonoreid verekeskusse juurde tulnud küll – kui mujal Eestis on doonoreid 1%, siis Pärnumaal 5% elanikkonnast. Aga üldiselt teevad just meesterahvad seltskonnas kiiresti teist juttu, kui rääkida vereandmisest. Kahvatavad ja minestavad ainuüksi jutu peale.
Verd andes polegi äravajumiste põhjus see teeklaasitäis või kaks, mis inimeses ringlevast 5 liitrist ära võetakse. Kokku kukutavad hirm, eelarvamus! Ja ikka just mehi. Naised on seoses elu edasiandmisega igasugusteks torkimisteks palju valmimad. Aga neil jällegi jääb raseduse ja imetamise aeg ju doonorluse mõttes vahele – seoses kuupuhastustega on ka vaheaeg vereandmiste vahel kolm, mitte kaks kuud nagu meestel.
Aga igasugustele pabistajatele räägin, et tänapäeval kasutatakse nii ülimalt kvaliteetseid nõelu, mille torget ei tunnegi. Eks nüüdseks on selle tohutu antud verekvantumi juures tekkinud ka hasart. Pealegi on organism juba rütmilise verevahetamisega harjunud.
Kui mul mõne aasta eest liiklusavariis pea korralikult lõhki oli, nii et kulmu kohale sobitati mitme operatsiooniga esteetiliselt nahalappi, ei vajanud ma just tänu eluaegsele doonorlusele ülekannet, piisas usinast veejoomisest.
Uusi tulijaid doonoriteks kutsudes võitegi vist julgustada ka vereandja tervisele suurepäraselt mõjuvate asjaoludega?
Jah, kellel pole tunnet kogu südamest teistele anda, võib ehk kergemini tunda tunnet, et doonorlusest saab ise kasu. See hoiab vereloome ärksana, vererõhu normis – ja immuunsuse suurepärase. Ma pole tänu vanast verest pidevale vabanemisele mitte kunagi põdenud nohusid-köhasid ega nakkushaigusi. Mitte kordagi!
Mismoodi verekeskused garanteerivad, et narkomaanid, joodikud ega muud sorti sodise verega rahvas ei kipu sel moel oma vanast verest vabanema?
Sada protsenti. Enne alaliseks doonoriks saamist kontrollitakse laborites su verd väga põhjalikult, lõplik vastus tuleb alles kahe kuuga! Löögile ei pääse lisaks ainete kuritarvitajatele loomulikult ka HI-viirusega nakatunud ega hepatiiti põdenud. Et doonorluse eest raha ei maksta, aitab see omakorda vältida aferistidest narkarite jaoleimbumist. Tänapäeval on kõigiti välistatud, et keegi saab vereülekandega võõra tarvitatud meelemürke.
Teid ei häiri see, et oma universaalse A positiivse vere ligi 100 liitriga olete päästnud pehmelt öeldes mitmesuguseid inimesi?Ei. Inimene on inimene. Surmahädas olijal pole rahvust ega elulugu. Ehk on nii mõnigi, kes tänu minu verele on piiri pealt tagasi tulnud, teinud varasemad sigadused heaks ja alustanud uut elu. Olen sageli käinud nii Pärnu vanas kui ka nüüd uues ja uhkes haiglas vaatamas ning noortele doonoritele näitamas, millised on need operatsioonisaalid, kus meie veri abivajajatesse voolab. Absoluutselt alati vaagub seal mõni, kes on end oma eluviisidega ise pikalt ja pidevalt haua äärele lammutanud.
Ma loodan, et ka Eesti meedia hakkab doonorlusest rääkima nii palju, et juhuse tõttu heale järjele saanud jobust firmajuht ei kehkleks, kuidas vereandjad temasse mitte kuidagi ei puutu. Keegi pole kaitstud traumade, kasvajate ega veresoonte lõhkemiste eest. Kui meestele ei jõua kohale iseenese heaolu, mõeldagu siis naiste ja laste peale – naistele, kes jäävad sünnitusel sageli ellu tänu doonoriverele, ja lastele, kes võivad elu jooksul vajada õige mitmeid kingitud liitreid.
Kui need tõsiasjad inimestele tõeliselt kohale jõuavad, saavad neist tõenäoliselt mitte ainult doonorite toetajad, vaid lausa doonorid. Mina aga võtan esimese järgu Teeneteristi vastu siis, kui olen vereannetajana rekordi püstitanud.
Loe edasi Kodutohtrist...
