Tulekahjumärgiks ehk leegitsevaks sünnimärgiks (ld naevus flammeus) nimetatakse arenguhäirena esinevat healoomulist veresoonkasvajat ehk hemangioomi, mis ilmneb enamasti kohe pärast sündimist. Roosa, punakas, sinakaspunane või violetne tulekahjumärk on tingitud verekapillaaride rohkenemisest ja laienemisest nahas ning nahaaluses koes.
Tulekahju nägemine raseduse ajal seda ei põhjusta ega mõjuta.
Tulekahjumärk esineb sageli turja ja kukla piirkonnas, mistõttu naljatamisi nimetatakse seda ka toonekure nokajäljeks. Veresoonkasvaja võib paikneda ka ninas, näol ja kaelal ning juustega kaetud peaosal.
Osa leegitsevatest sünnimärkidest suureneb koos lapse kasvamisega, osa aga taandareneb ja kaob iseenesest. Pahaloomuliseks kasvajaks tulekahjumärk ei muutu, küll aga võib tekkida kosmeetilisi probleeme.
Tulekahjumärgi kõrvaldamiseks kasutatakse nii arstimravi kui ka laserkirurgiavõtteid. Eesmärk on takistada hemangioomi moodustavate soonte täitumist verega.
Antigeen
Antigeen (kr anti – vastu + gennan – tekitama) on aine, mille toimel organism toodab antikehi ehk kaitsekehi. Antigeenina võivad toimida
mikroobid
viirused
kehavõõrad rakud ja koed (näiteks siiratud elundid)
mitut laadi keemilised ühendid
ravimid
õietolm jne.
Antigeenideks, täpsemalt autoantigeenideks võivad osutuda ka organismi enda haiguse tagajärjel muutunud koed, mida immuunsüsteem loeb kehavõõrasteks.
Kehasse sattunud antigeenid kutsuvad esile immuunreaktsiooni ehk immuunvastuse, mis seisneb antikehade ja immuunlümfotsüütide moodustumises. Need kaitsekehad ja -rakud üritavad likvideerida seda antigeeni, mis nende tekke põhjustas. Seetõttu kaitsebki vaktsineerimine (ka vaktsiin on antigeen) ainult ühe kindla nakkushaiguse, mitte kõigi eest. Osa kehavõõraid aineid põhjustab allergilisi reaktsioone. Neid antigeene kutsutakse allergeenideks.
Antigeenide uurimisele kuulub arstiteaduses oluline koht. Tänu punalibledel paiknevate antigeenide tundmaõppimisele 20. sajandi alguses osutus võimalikuks AB0-süsteemi vererühmade eristamine ja ülekandeks sobiva vere siirdamine haigele või vigastatule. Praegu teatakse peale AB0 veel 14 punaliblede antigeenide süsteemi, neist tuntuim on reesussüsteem Rh.
Kudede ja elundite siirdamisel teevad arstidele muret koesobivusantigeenid, mis kutsuvad esile võõrast kude tõrjuva hülgamisreaktsiooni. Koesobivusantigeenide hulk on nii suur, et pole võimalik leida kahte inimest, kellel kõik need antigeenid oleksid ühesugused. Paratamatult piirdutakse siirdamisel elundi osalise immunoloogilise sobivusega. Täiesti ühesugused koesobivusantigeenid on ainult ühemunakaksikutel.
Siirdamisjärgne hülgamisreaktsioon surutakse maha ravimitega.
Triglütseriidid
Triglütseriidid (kr tri – kolm + glykos- magus) on glütserooli ja kolme rasvhappe ühendid, millest koosnevad tavalised toidurasvad.
Looduslikes tahketes rasvades on kõige sagedasemad rasvhapped palmitiin- ja steariinhape,
õlides aga õli-, linool- ja linoleenhape.
Peale nende on rasvades vähesel määral veel hulk teisi rasvhappeid, näiteks sisaldab või võihapet. Looduslike rasvade kollakas värvus on tingitud taimepigmentidest karotenoididest.
Toiduga saadud rasvad lõhustatakse seedekulglas rasvhapeteks ja glütserooliks, mis imenduvad peensoolest lümfisoontesse ning kanduvad lümfiga vereringesse. Verega kudedesse viidud rasvhapetest ja glütseroolist sünteesitakse juba kehaomaseid triglütseriide (rasvu).
Vere triglütseriidide sisaldus oleneb toidu rasvasusest ja kõigub üsna suurtes piirides. Pärast rasvarikka toidu söömist võib veres olla nii palju triglütseriide ja rasvhappeid, et vereseerum näib häguse rasvaemulsioonina. Seetõttu on enne vererasvade analüüsi vaja olla 10 tundi söömata.
Tavaline vere triglütseriidide sisaldus jääb vahemikku 0,47–2,60 mmol/l. Triglütseriidide kõrge tase veres kaasneb rasvumisel ja ohustab artereid, osaledes ateroskleroosi – veresoonte lubjastumise) arengus.
Loe edasi Kodutohtrist...
