Raske on mitte avada telekat õhtul, kui eetris on seriaal "Viimane võmm". Sealt ta jälle tuleb, kohmakas ja sigašovinistlik, mehine ja tundeline, vanamoeline ja õiglust otsiv politseinik Mikk Kotkas.
Irooniline küll. Üllar Saaremäe on teatrijuht, lavastaja ja armastatud näitleja. Aga päris kindlasti pälvib ta lisaks erakordsel hulgal tundmatuid austajaid sarja kaudu, kus mängib paarkümmend aastat koomas uinunud politseinikku.
Muidugi on tegemist vaimuka meelelahutusega. Vahel on kosutav ka huumor, mis pärineb ajast enne poliitilist korrektsust, püsimeiki, turvaseksi ja suitsetamise kriminaliseerimist. Mõnes mõttes näib, et elu oli siis, 20 aastat tagasi, palju lõbusam?
Üllar Saaremäe tunnistab, et nagu Võmmile, kes pärineb Üllari enda noorpõlveajast, pole poliitiline korrektsus ja huumorivaesus ka tema veregrupile kuidagi omane: "Ma isiklikult võtan väga raskelt kõikvõimalikke käske ja keelde, mida mingisugused võimud meile peale panevad. Püüdsin isegi omal ajal selle vastu sõna võtta ja sellega võidelda, aga sain aru, et see on donkihhotlik tegevus. Masin käib kahjuks omasoodu. Aga kui ühiskond leiab, et ma olen nii rumal, et ta hakkab minu eest otsuseid tegema, siis mind see natuke solvab! Nii muutume naljavaesteks ja tõsisteks inimesteks, kes ennast ja oma pisikesi vigu äärmiselt tõsiselt võtavad."
Mehe pilgust vaatab vastu ehe Mikk Kotkas. Lausa kadedaksajavalt on näha, et talle meeldib "Viimast võmmi" teha. "Meeldib jah. Kuigi on ilmselge, et tegemist on kunstilise liialdusega. See mees ei töötaks Eesti politseis vist mitte päevagi." Või mine sa tea.
Vaene Yorick!
Mis viga Võmmi mängida, kui vähemasti ühe nekroloogirolli osas on linnuke kirjas! Just nii on Üllar Saaremäe üleannetult oma "Hamleti" peaosa (Roman Baskini lavastuses) nimetanud. Hamletit lubas Üllar mängida juba teatrikooli päevil. Kas ta teadis seda toona ette?
"Tegelikult polnud ma väga kindel, et ma seda ka tõepoolest mängin," ütleb Üllar praegu. "See on ohtlik teema – oled üks vähestest, kes saavad Hamletit esitada. Ehkki maailmas on selliseid mehi ju tuhandeid, terve armee saaks neist kokku! Juba Eestis võiks nimetada vähemalt kümmekond. Seetõttu tuleks kaaluda, kas see on iseenda edevus säärast kultusrolli etendada või saaks seda mängida kuidagi nii, nagu varem tehtud pole."
Baskini poliitiline Hamleti-käsitlus seda võimalust pakkus. "Võib-olla olen ma mõnede meelest sellesse rolli liiga vana – klassikaline Hamlet oli 30 ringis. Ent Ants Eskola pidas oma 60. juubelit selle rolliga! Liiatigi polnud meie Hamlet sukkpükstes valgussõõris seisev noorhärra, kes mõtiskleb kaduviku üle, pealuu käes, vaid pigem tänase maailma poliitiline opositsionäär."
See omakorda võib meeldida või mitte ning see seadis rollile ka omad piirid. "Sedapuhku see meil õnnestus," nendib Üllar, kes peab Hamletit uhkeks etapiks oma töös, kuid rohkem näitlejana selle rolliga kokku puutuda ei tahaks. Võib-olla võiks kunagi seda tragöödiat lavastada. Või selles kedagi teist mängida.
Klassikarollide enda jaoks ette planeerimine on üldse libe tee, leiab näitleja. Ühte jahtides võid ju teisest mööda minna. Näiteks üheks elu olulisimaks rolliks peab ta hoopis Cyrano de Bergeraci. "Ma ei mõelnud kunagi, et tahan seda suure ninaga musketäri teha, ehkki imetlesin Roman Baskini sama tegelast laval või Gerard Depardieu’ filmikehastust. Cyrano on näitlejatehniliselt keeruline: tohutus mahus värssi, vehklemist, liikumist ja loomist, pead olema nii vaimselt kui ka füüsiliselt tippvormis. Püüdsin sellest tükk aega keelduda. Aga kui mängima hakkasin, mõistsin, et see roll on väga õigel hetkel minuni tulnud."
Cyrano de Bergeraci eest pälvis Üllar Saaremäe 2008. aastal ka parima meesnäitleja auhinna.
Millal ta Othello või Jago, kuningas Leari või Peer Gyntiga rinda pistma hakkab, seda ei maksa praegu küsida. Siis, kui selleks on õige aeg. Ootame ära.
Loe edasi ajakirjast...
