Isegi osaline unevaegus on pisut kauem kestes juba tegelik terviserisk: see lööb sassi ainevahetuse ja hormoonide talitluse ning suurendab südame-veresoonkonnahaigustesse ja diabeeti haigestumise tõenäosust. Kõige muu kõrval põhjustab unetus kaalutõusu. Kilod iseenesest magades ei kao, aga hästi väljapuhanuna on kergem oma kehakaalu kontrollida.
Me elame niivõrd stiimuleid tulvil maailmas, et magamisele kulutatav aeg võib tunduda raiskamisena. Aeg on muutunud hinnaliseks aardeks, mida ostes tööandjad ootavad lopsakaid tulusid ja millest vaba aja kaupmehedki üha suurema tüki lõikavad. Enam ei ole tarvis minna magama paljalt sellepärast, et mitte midagi muud pole teha. Alati võib ju lehitseda homse nõupidamise pabereid, surfata internetis või vaadata filme.
Une pealt kokkuhoidmine on aga vastuolus inimorganismi talitlusi juhtiva igivana sisemise kellaga, mis ei ole oma seierite tööd aastatuhandete vältel muutnud, vaid tiksub ikka veel pikaldases ürgmehe taktis. Kõige tähtsam meie organismi juhtiv rütm on 24-tunnine ööpäevarütm. Just selle tõttu unevajadus ei vähene. Inimesel pole võimalik harjutada end näiteks poole vähema vajaliku uneajaga. Suurem osa meist vajab iga öö 7?9 tundi und.
Une tööülesanded
Teadus ei ole suutnud ikka veel täielikult välja selgitada, mis täpselt une ajal toimub, aga selle tähtsus on ilmselge. Uni annab tagasi tegutsemisvõime ja ärkveloleku ajal äraraisatud energiavarud ning kaotab füüsilise väsimuse. Une ajal taastub meie organism päevasest koormusest ja aju koristab ära päeva jooksul kogunenud asjatu informatsiooni ning korrastab endas talletatud asju. Seega tegutseb meie organism sel ajal tähtsate ülesannete kallal, ehkki me seda ise ei märka.
Kui see töö jääb tegemata, siis seda paneme tähele küll. Juba tund või paar unepuudust mõjutab aju võimet uut infot töödelda ning loovus ja probleemide lahendamise võime nõrgenevad. Töö efektiivsus väheneb ja rutiinsetest tegevustest erinevad ülesanded muutuvad raskemaks. Kui oled väsinud, ei paista miski õnnestuvat, lähed kergemini närvi ja tähelepanu kipub hajuma. Isegi väikesed vastuolud, millega erksana kiiresti hakkama saame, tunduvad väsinud vaimule ülesaamatute katsumustena.
Pärast ööpäevaringset ärkvelolekut vastab uimasus juba promillisele joobele. Väsinud peast ärkvel olla püüdev, autoroolis istuv või töötav inimene on sageli ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Ei ole juhus, et paljud suurõnnetused ja surmaga lõppevad liiklusavariid toimuvad just hommiku poole ööd, kui inimese erksustase on kõige madalamal.
Loe edasi ajakirjast...
