Selles järjeloos tuleb juttu kõrgest, normaalsest ja madalast vererõhust; pärilikkusest; hüpertooniatõve põhjustest, selle ärahoidmisest ja eneseabist; vererõhu mõõtmisest ja ravist. Selgitusi jagab ja nõu annab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja, südamearst professor Margus Viigimaa.
"Vererõhust rääkides mõtleme selle all rõhku südame lähedal asuvates arterites. Süstoolne (ülemine) rõhk on kõige kõrgem rõhk, mis südamelihase kokkutõmbumisel arterisüsteemis üldse on. Pärast kokkutõmmet südamelihas lõõgastub ja rõhk hakkab langema. Diastoolne (alumine) rõhk näitab vererõhku südamelõõgastuse lõppedes, kui see on langenud kõige madalamale tasemele. Järgneb südame uus kokkutõmme ja vererõhk tõuseb jälle," selgitab dr Margus Viigimaa. "Nii see vererõhk pidevalt pendeldab nende kahe suuruse vahel. Seda nimetatakse pulsirõhuks - ka ülemise ja alumise näidu vahe on väga tähtis."
Aparaadiga mõõtes saame numbrites teada, kui kõrge on vererõhk, kuid seda võib ka oma silmaga kaeda. "Kõige piltlikumalt iseloomustab rõhku veresamba kõrgus. Kui paneksime väga kõrge rõhuga hüpertoonikule näiteks unearterisse kanüüli ja selle külge püstise peenikese läbipaistva toru, siis tema veri purskab umbes 3 meetri kõrgusele, isegi kõrgemale kui keskmise toa lagi. Normaalse rõhuga inimesel aga on veresamba kõrgus 1,5 meetrit. Nii on näitlikult arusaadav, kui palju peab hüpertooniku süda tegema tööd rohkem kui normaalse rõhuga inimese oma. Mõlemal juhul on südame ülesanne ühesugune - varustada organismi verega," ütleb dr Viigimaa. "Muide, 1727. aastal mõõtis Inglise füsioloog, keemik ja leiutaja Stephen Hales esimest korda ajaloos vererõhku samamoodi: ta pani püstise klaastoru hobuse kaelaarterisse ja mõõtis veresamba kõrgust."
Miks süda hoiab hüpertoonikul vererõhku kõrgel? Margus Viigimaa toob alustuseks ühe põhjustest: "Normaalselt on aordi ja teiste suurte arterite seintes elastsed kiud, mis peavad venima, kui vasak vatsake südamelihase kokkutõmbega paiskab südamest vere välja. Algul võtavad suured arterid vere endasse ja seejärel pumpavad selle edasi organismi. Kui arterid on elu jooksul muutunud jäigaks, kaob nende venimisvõime peaaegu ära. Selleks, et verega varustada elutähtsaid organeid, nagu aju ja neerud, peabki süda kogu aeg tekitama kõrgemat rõhku. Seda esineb just vanematel inimestel ja siis on ka kahe rõhu vahe väga suur: ülemine hästi kõrge ja alumine madal. See näitab, et veresooned on jäigad."
Loe edasi ajakirjast...
