Jalgade veenilaiendid on miljonitel inimestel maailmas. “Naljaga pooleks öelduna on üks riskigrupp ka kirurgid,” ütleb Taastava Kirurgia kliiniku veresoontekirurg TIIT MEREN. Ehkki siin nalja polegi – pikka seismist nõudev amet on üks haiguse põhjusi.
Tavaline koht, kus inetud nahaalused mügarad hakkavad kõigepealt välja paistma, on sääre või reie sisekülg, kust kulgeb suur nahaalune veen oma harudega. Järgmisena ilmuvad need nähtavale sääre tagaküljel, kus asub väike nahaalune veen.
Laiendite üks tekkepõhjus pindmistes veenides on see, et südamest pumbatav veri jõuab küll jalgadesse, aga üles keha poole tagasi enam hästi ei jõua. Takistuseks on põletikud ja ummistused jala süvaveenides. Veri tahab aga ikkagi kehasse tagasi tulvata ja loodus on selle asja kavalalt ära korraldanud, juhtides vere takistustest mööda pindmisi veene pidi. “Muidu oleks kõik korras, aga need pindmised nahaalused sooned lähevad pikapeale laiaks ja tulevad nähtavale kobaratena jalgadel,” ütleb veresoontekirurg.
Suured ja väikesed mured
Teine pindmiste veenide laienemise põhjus on pärilik eelsoodumus – mitte kõigil ei teki veenilaiendeid, vaid ikka neil, kel esineb veeniseina nõrkus.
Kolmas tekkepõhjus on kestev sundasend ja sellest tekkiv verepais jalgades, mis lõpuks viib veenilaiendite tekkele.
Algul veenilaiendid lihtsalt ei näe esteetilised välja, muud suuremat häda pole. Hiljem tekib säärenahal troofilisi muutusi ja jalg hakkab tursuma.
Veenilaienditõve lõppfaas on sääre peale tekkivad haavandid. Üks väga hullult käest lastud veenilaiendihaigus näeb välja selline: jalg on labajalast sääreni välja üks suur leemendav, lehkav ja pisikuid levitav haavand.
Kuidas veenilaiendeid ära tunda? Ampluaa suurte ja väikeste murede vahel on tohutu lai. “Naised tunnevad need isegi liiga kiiresti ära, sest nemad on väga mures oma jalgade väljanägemise pärast,” ütleb dr Meren. “Kuid mõni nähtav veresoon jala peal ei tähenda veel midagi. Murelikuks tasub muutuda siis, kui veresooned on tõsiselt laienenud ja looklevad naha all nagu vihmaussid. Tihti kaasneb sellega tööpäeva lõpuks tekkiv jalgade turse ja raskustunne. Enne seda ei anna veenilaiendid end tunda.”
Kui mõnda aega on kestnud haiguse see etapp, kus soonekobarad on nähtaval ja jalad on õhtuti turses nagu pakud, siis hakkab kunagi sügelema ka sääre sisekülg. Kihelev koht hakkab pruunikaks tõmbuma, nahk muutub jäigaks ja juhuslikud kriimustused ei taha enam paraneda.
Mõni, kes satub arsti juurde alles selles etapis, on kirjeldanud oma hämmeldust: “Mul on need veenikomud juba aastakümneid, aga mingit häda pole olnud. Mis siis nüüd lahti on?”
“Need inimesed on juba liiga kaua kannatanud,” sõnab veresoontekirurg. “Arsti juurde peaks jõudma kindlasti enne troofiliste haavandite teket.”
Kuumusele ei, mereveele jah!
Kuidas mõjub turses jalgadele suvekuumus? “Kes on käinud ookeani ääres kuuma päikese all, see teab, kui tuline on seal liiv,” ütleb dr Meren. “Kohati nii tuline, et pärast paari sammu pead jalad jahedust otsides sügavasse liiva kaevama.”
“See inimene, kellel on veenilaiendid jalgadel, seab sellises paigas oma jalad liigse koormuse alla,” jätkab doktor. “Kuumus tekitab veretulva ja kui see veri tahab tagasi kehasse jõuda, siis veenilaiendid paisuvad.”
Just seepärast ei soovita ta veenilaienditega inimestel end ka Eesti kuuma päikese all praadida ega ka mitte kuuma vanni minna. Kes aga siiski ei raatsi enda smoorimisest loobuda, hoidku pikutades jalad kas liivakünka või mõne muu kõrgema kühmu otsas. Nii ei teki jalas liigset veretulva.
See-eest meeldib jalgadele oivaliselt merevees sulistamine. Merevesi on jahe ja soolane, mis ühtekokku parandab säärenaha toitumust ja vähendab verepaisu laienenud veeniosades.
Kui aga just suveajal on päevakorral veenilaiendilõikus, siis tasub see võimaluse korral edasi lükata sügise või talve peale. “Igasuguse lõikushaava tekitamisest kuni päikese kätte minekuni võiks olla 3–5 kuud vahet, et arm jääks võimalikult vähe silmahakkav. Kui muidu võib pääseda aimamatu valge triibukesega, siis päike toob haavaarmid esile,” ütleb dr Meren.
Suvel (nagu kogu aasta) võiks ilusaid ilmu ära kasutada jooksmise, rattasõidu harrastamiseks, teretulnud on ka aeroobika jt spordialad.
Dr Mereni sõnul on jalgadest naasva verepaisu leevendamiseks kasu kõikidest spordialadest: “Väga soovitatav on seejuures kanda elastset põlvikut. Põlvik surub nahaaluseid laienenud veene kokku, igasugune liikumine tekitab lihaspumba ja lihased masseerivad verd jalgadest kehasse.”
Alusta nõrga survega sukkadest
Ta oskab välja mõelda vaid ühe spordiala, mis veenilaienditega hästi kokku ei sobi – need on kangi või hantlitega jõuharjutused, mida tehakse ühe koha peal seistes. “Kui siiski väga tahta teha, siis tuleks jalga tõmmata korralik elastne sukk või põlvik,” möönab dr Meren.
Elastsete sukkade peale tasub mõelda mitte ainult jõuharjutuste harrastajatel, vaid kõigil, kel on probleem või kellel esineb pärilik eelsoodumus veenilaiendite tekkeks.
Elastseid sukki ja põlvikuid on igasuguste tähistega, aga üldjoontes võiks nende poolt tekitatavad surveastmed jagada kolmeks: nõrk, keskmine ja tugev.
“Alustada tuleks üldjuhul nõrgast survest. Seejärel võib hakata proovima keskmise tugevusega sukka või põlvikut ja kui vaja, minna viimaks üle kõige tugevamatele,” sõnab dr Meren. “Optimaalse survega tugisukki kasutades võib pikemas perspektiivis saavutada hea tulemuse. Veenilaiendid küll ei kao, kuid jalg püsib tursevaba ja säärenaha toitumus paraneb.”
Kui vajaliku tugevusega elastseid sukki ei ole parasjagu apteegis saada, siis võib pöörduda spetsiaalsesse ortopeediapoodi, kust leiab kindlasti nii asjatundlikku abi kui ka (kas või tellimise peale) vajaliku kauba.
Aga kas elastne põlvik sisse ei sooni nagu tavaline põlvik? “Jah, ka veresoontekirurgide seltskonnas tekitab see küsimus elavat arutelu,” vastab doktor. “Ometi võiks leppida tõsiasjaga, et kui toode on müügile toodud, siis on see korralikult läbi testitud. Ütleme nii, et meil, kirurgidel, on vaja haiglas pikki päevi olla seistes ja vahel öö takkapihta. Oleme need variandid kõik ise järele proovinud, ega me muidu räägiks.”
Sestap ta teabki, et teatud oludes sobib põlvik väga hästi. Pealegi ei leppivat meespatsiendid elastse suka või sukkpükste kandmisega kohe mitte, aga musta värvi põlvikud ei tekita neis väga suuri üleelamisi.
Veenilaiendite tekkepõhjused• Pärilikkus. Osal inimestel on veeniseinad pärilikult nõrgad. Seega oleks hea uurida, kas emal, isal või teistel lähisugulastel on jala peal siniseid mügaraid. Teadmine haiguse olemasolust suguvõsas võimaldab aegsasti vastumeetmeid kasutusele võtta.
• Amet, mis eeldab pikalt sundasendis püsimist – pikalt seismist või istumist (juuksurid, õpetajad, kirurgid, politseinikud, müüjad, kontoritöötajad).
• Haigused, mis häirivad jala süvaveenide toimimist, tekitades veenipaisu labajalas ja sääres, mis omakorda kutsub esile veenilaiendid.
Tavalised jutud veresoontekirurgi kabinetis
Jalgade tursumist kaebav patsient, kelle tööpäevad mööduvad arvuti taga: “Vaadake, kui ma tõusen ja käin ringi, siis hakkab mul kohe parem!”
Veresoontekirurg: “Täitsa loogiline jutt! Kui te liigute, siis hakkavad lihased ise tööle tagasivoolupumbana, masseerides verd jalgadest üles kehasse. Aga kui te päev otsa istute laua taga krõnksus ja üldse üles ei tõuse, siis tekib jalaveenides verepais, millest kuude või aastate pärast võib areneda pindmiste veenide laienemine.”
Neiu-siresäär: “Mul on veresooned jala peal näha, palun opereerige need ära!”
Veresoontekirurg siis vastu kõnelema: “Teil on tõesti jala peal näha sinised jooned, aga need pole midagi haiguslikku ega isegi mitte eriskummalist. Nii nagu mõni on pikk ja teine lühike, nii on ühel nahaalused veresooned nii kätel kui jalgadel näha, mõnel aga peidus. See väike sinine jooneke küll nii kena jalga ära ei riku.”
Patsient: “Perearst saatis mu teie juurde veenilaiendite operatsioonile, palun pange mind järjekorda!”
Sellise surmkindla teadmisega vastuvõtule tulnud inimest peab veresoontekirurg sageli hakkama pikalt ja aeganõudvalt ümber veenma. Seda siis, kui perearst on öelnud oma diagnoosi ja asunud seepeale liiga innukalt ravimeetodina operatsiooni kiitma.
Patsient: “Ma olen juba oma jalgadele määrinud autokoormatäie želeesid ja salve, aga kasu pole olnud midagi!”
Veresoontekirurg: “Teil on vaja tursest ja verepaisust lahti saada. Salvid kahjuks turseid ei likvideeri. Heal juhul need jahutavad ja leevendavad pakitsustunnet. Verepaisu vähendavad elastsed sukad, põlvikud või sukkpüksid.”
Patsient: “Ärge hakake mulle jälle neist elastsetest sukkpükstest rääkima, ma olen neid juba proovinud! Mul oleks kolm paari hobuseid vaja olnud, et neid hommikul jalga tõmmata. Kui see lõpuks õnnestus, hakkasid jalad kohe valutama.”
Veresoontekirurg: “Te ostsite tõenäoliselt põrsa kotis. Küsisite elastset sukka ja kaupmees andis teile midagi riiulilt. Aga ta oleks pidanud huvi tundma, mis tugevusega tugisukki teil vaja on. Kui jalg on väga turses, tuleb alustada elastsest sidemest või kõige nõrgema survega sukkadest ja tasapisi järjest tugevamatele üle minna. Sedaviisi toimetades väheneb turse ajapikku ja teil on võimalik kasutada üha tugevama surveastmega sukki.”
Patsient: “Kui ma õhtul elastse sideme ära võtsin, siis nägi nahk kohati küll ilus välja, aga oli kohati ka täiesti inetult vermetes. Mida see tähendab?”
Veresoontekirurg: “Väga hea! See tähendab, et elastne side on toiminud asjakohaselt ja osa tursest juba ära võtnud! Pange homme hommikul jälle elastne side peale!”
Veenilaiendite vältimiseks tasub palju liikuda!
