Kuidas anda oma kogemusi edasi põlvkonnale, kes kasvab hoopis teistsuguses keskkonnas? Andero Ermel on elanud põhimõttega, et midagi ei pea, vaid me tahame ja me võime.
Vestlus Andero Ermeliga algab linnateatri aegapeatavas klubiruumis iseenesestmõistetavalt just siin majas toimuvast ja sellest, mille järgi teda peamiselt tuntakse. Teater on see, mis kujundab näitleja elu, et nii omakorda publiku hinge mõjutada. Kõrvalseisjale ei seostu näitlejatöö rutiiniga, ent oma püsivus on siingi. Kuidas kulgeb elu tuttava ja tundmatu vahel, kuidas tulla toime elu muutumise ja paigalseisuga? Ikka samad küsimused puudutavad nii rutiinsete kui ka loominguliste ametite pidajaid. Näitlejatele on antud ehk keskmisest enam oskusi neid küsimusi esitada ja ka esitleda.
"Turvaline keskkond, hommikul proov, õhtul etendus, samad näod. Kui mõnikord tööd vähemaks jääb, käib igasuguseid mõtteid peast läbi. Võimalus teha tööd ka mujal, oma turvalisest trupist väljaspool, on näitlejale väga värskendav kogemus. Uude keskkonda lülitumine aitab mõtet värskendada ja tõrjuda rutiini, mis niikuinii vahel ligi hiilib," kirjeldab Andero viise, kuidas ise elus tasakaalu hoiab. "Aeg on näidanud, et kui rutiin hakkab tekkima, tuleb osata näha teisi võimalusi – olgu teises teatris, filmiosas või seriaalis. Niiviisi raamidest välja hüpates näeb nii kodust elu kui ka tööd jälle värske pilguga."
Valida muidugi tuleb, kõike ei jõua keegi. Lisaks teatrile-filmile kutsutakse näitlejaid ju ka lihtsalt kultuurimajadesse esinema. Andero on ära tundnud, et see ei ole siiski tema rida. "Mul ei ole soont, et minna iseendana inimeste meelt lahutama," kinnitab ta, olles õhtujuhiks soostunud harva ja mõjuval põhjusel. "Ma pole nii edev ja saan end teatri seinte vahel piisavalt välja elada."
Praegu kulgeb teatrielu rahulikult: proove parasjagu ei ole, aga varsti peab ilmselt nendeks valmis olema. Kohe tuleb uuesti kavasse Elmo Nüganeni lavastus "Karin ja Indrek". "Aeg ja perekond Conway" on väga tore, kiidab Andero briti autori draamat, kus ta kaasa teeb. Ja "Krabat", kus mängivad nii noored näitlejad kui ka Andrus Vaarik, peaks meeldima igale vanusele. Estoniaski on Andero praegu laval: "Prints ja kerjus" ning "Tsirkuseprintsess" on mõlemad klassikalised muusikateatri tükid.
"Muusika ja teater on kaks väga võimsat väljendusvahendit. Paljud on suhtunud muusikaližanri üleolevalt kui kommertslikku. Mina nii ei arva, seda peab lihtsalt hästi tegema," tõdeb Andero muusika võlujõudu. Enda seotust sellega ta siiski üle ei tähtsusta: "Kui muusika domineerima kipuks, oleks ta seda juba teinud. Pigem meeldib mulle teise nahas olla, sõna või muusika pole ainus vahend," võtab ta kokku tunde, mis talle lavatöös keskne.
Loe edasi ajakirjast...
