Anne Veski on hõivatud artist, kuid ta teab: me ei ela ainult tööle. “Minu tavaline rütm on neljapäevast pühapäevani, ega enam jaksakski rabada nii nagu noorena. Olen aru saanud, et kogu maailma raha kokku ei teeni ja ega see nii väga õnnelikumaks ka teeks. Elu tuleb teha mõnusaks ja tööd võtta nii palju, et see pakub naudingut ega tüüta ära.”
Andestatagu mulle patt, et diivast lugu kirjutades alustan endast.
See juhtus umbes kakskümmend neli aastat tagasi, olin vist kaheksane. Mingi nääripidu, näärivana oli õhtujuht ja ühtäkki ta teadustaski, et nüüd tulevad esinema üks Ivo Linna ja seitse Anne Veskit. Ega ju meie, lapsed, kohe aru saanud: mõtlesime, et äkki hakkavadki nüüd Linnad ja Veskid kuskilt tulema. Aga õpetaja nügis ja kogu ansambel siiski taipas. Hakati minema, mina mitte – mõtlesin, et kõik ju saavad aru, et ma ei ole Ivo Linna ja et teen oma iidolil margi täis. Noh, ja et mida Anne Veski kõigest sellest arvaks… Lõpuks lükati mindki lavale; mäletan, et väga nadi tunne oli laulda “… metsas sirgus kuuseke” ja “Olgu jääv meile päike”.
Nüüd, täiskasvanuna, julgen muidugi tunnistada, et tegelikult unistasin ma toona Anne Veskiga abiellumisest…
Parim sünnipäevakink
Mis on Anne Veski fenomen, et ta läbi aastakümnete muutumatu säraga on jõuliselt areenil püsinud? “Mina ise muidugi seda enda kohta ei saa öelda, et olen ühes või teises asjas niivõrd vahva ja parem kui teised. Ennast on üldse raske arvustada,” sõnab Anne ilma võltstagasihoidlikkuseta. “Mis näiteks Ivo Linnasse puutub, siis minu meelest on ta alati väga aval, mõjub siiralt, on laval rahva jaoks, ei säti ennast kõrgemaks; räägib muhedat juttu, laulud on arusaadavad ja tõstavad tuju… Võib-olla need sõnad kehtivad mingil määral ka minu kohta.”
Anne möönab, et estraad on kindlasti see nišš, mis on tema kui artisti ümber kudunud glamuurisädelust. “Ma ei ole kunagi lootnud saada kellelegi eeskujuks, aga estraadilava lihtsalt on selline koht, kus peab olema rohkem sätitud ja silma hakkama. Hiljem on tulnud muidugi välja, et nii mõnigi on Veski järgi teinud soengu või isegi valinud naise.”
Tõsi, seda olevat mitmed mehed tunnistanud, ka oma naistele. Nüüd on kentsakal kombel jõudnud kunagised ideaalipüüdlused selleni, et naised, kes on Anne eakaaslased, on mitmel puhul kinkinud oma mehele juubeliks nooruspõlve naiselikkuse kehastuse. “Nüüd on loomulikult kõik täiskasvanud inimesed ja kellelgi ei ole enam mingeid komplekse, pigem vastupidi – meenutatakse hea sõnaga,” naerab Anne.
Anne ei ole kunagi staaritsenud ega teinud vahet, kas esinemine toimub Moskvas mitmekümne tuhande või väiksel juubelil viiekümne inimese ees. “Esinemine on meie töö ja läheme sinna, kuhu kutsutakse. Tunnen ennast igal pool koduselt.”
Kes need “meie” siis on? “Minu toetaja on Ain Tammesson ja minu abikaasa – kolmekesi seda tööd teemegi.” Tammessoniga on Anne koostööd teinud juba üle kahekümne aasta. Ah et kummal võib rohkem väsimuse märke täheldada? “Kuna oleme ühest puust – onupoeg ja täditütar –, siis me kumbki ei väsi mitte kunagi.” Seda raiub Anne tõsisel ilmel, täie veendumusega.
Loe edasi ajakirjast...
