Egle on pärit väikesest kohast, Hiiumaalt Kärdlast. "Minu elu on praegu selline täiesti kindlalt sellepärast, et olen sealt pärit," leiab naine. "Mu lapsepõlv oli hästi aktiivne. Koolis tegelesin kergejõustikuga, olen ka üle 20 aasta tantsinud, alustasin sellega viieaastaselt. Väikeses kohas oli vähemalt tol ajal nii, et isegi siis, kui tegid ühte spordiala, pidid vajadusel kooli esindama ka muudel spordialadel. Nii ma siis käisin aastaid tennisetrennis; kui vaja, mängisin võrkpalli, korvpalli, saalihokit, rahvastepalli. Osaliselt on need mängud, mida tänapäeval lapsed mängivad istudes telefonis või arvutis – meie tegime seda kõike ise füüsiliselt."
Loomulikult viibis Egle palju aega väljas. "Mulle meeldib siiamaani ükskõik mis ilmaga aega veeta õues kas siis sportides või niisama aktiivselt liikudes. See on mulle lapsepõlvest kaasa tulnud. Arvan, et mu vanemad suunasid mind teadlikult õue, et ma oma energiat seal välja elaksin. Olin väga aktiivse loomuga – minu jaoks on palju raskem istuda ühe koha peal kusagil ruumis."
Unistas reisimisest ja liikumisest
Väikesel Eglel oli palju erinevaid tulevikunägemusi: ta unistas modelli- ja juuksuritööst, poemüüjaametist ja isegi talupidamisest, seda viimast sellepärast, et talle meeldisid loomad. "Mingis vanuses tuli siiski huvi spordi vastu, ja kuna tegelesin tantsimisega, siis eriti koreograafia vastu. Aga kui tuli teha karjäärivalikuid, jäi tantsimine pigem hobiks ja kõrvaltegevuseks."
Ent juba siis teadis Egle, mida oma tulevaselt töölt ootab: "Esiteks hästi palju vabadust, et saaksin liikuda; teiseks, et saaksin reisida." Egle nendib, et tema praeguse töö, eluviisi ja pereeluga käibki kaasas rohke reisimine, ja sporti teeb ta loomulikult ka. "Nii et osa nendest unistustest on läinud täppi, mõnes mõttes ka modellitöö."
Õige raja leidmine ei olnud sugugi lihtne. "Minu lapsepõlves suunati meid otsuseid tegema selle järgi, mis justkui on õige ning millised ametid on prestiižikad ja vajalikud, mitte niivõrd selle järgi, mis on sinu enda südamehääl ja kutsumus. Nüüd on mul väga hea meel, et mul on olnud julgust valida südamelähedane amet. Tänu sellele olen väga palju reisinud ja kaks korda aasta aega ka välisriigis elanud."
Võistleb sportlikel iludusvõistlustel
Egle tegeleb suhteliselt ebatraditsioonilise spordialaga – bikiinifitnessiga.
"Bikiinifitness on spordiala, kus võistlusmomendil keskendutakse põhiliselt välimusele, eriti hinnatakse liivakellakujulist keha. Võiks öelda, et see on sportlik iludusvõistlus, kus vaadatakse tervikut ja püüeldakse sportliku täiuse poole. Võistlusteks ettevalmistuses ei erine bikiinifitness aga millegi poolest teistest spordialadest: ühest küljest nõuab see väga suurt füüsilist, teisest küljest ka vaimset pingutust," selgitab Egle.
"Olen alati öelnud, et see spordiala nõuab tarka lähenemist. Selleks, et bikiinifitnessis läbi lüüa, ei ole vaja ainult väga häid geene ja füüsilist ettevalmistust, vaid ka tugevat vaimset pingutust ja mõistust. Liigne treenimine ei vii sihile. Läbi ei löö niivõrd võistlejad, kes on geneetiliselt väga heade eeldustega – muidugi aitab see alati kaasa –, kuivõrd need, kellel on olemas tervikkomplekt. Need, kes on aru saanud: fitness nõuab, et kogu su elustiil toetaks seda, mida sa teed, ja teeniks su eesmärki. See on tegelikult igal spordialal nii: ei ole lihtsalt üks kindel treeningukava või toitumisplaan – iga samm peab toetama lõppeesmärki."
Egle tunnistab, et kuigi teda tuntakse põhiliselt kui bikiinifitnessi võistlejat, on see ainult üks osa tema elust. "Kui peaksin end ise kirjeldama, siis olen treener ja toitumisnõuannete jagaja, tervisetreener ja alles siis fitnessivõistleja, aga kuna meedias saavad tähelepanu suured sportlikud saavutused, siis on just bikiinifitness see, mille järgi mind rohkem tuntakse."
Rööprähklemine käib elu juurde
Loomulikult ei koosne Egle elu vaid ise võistlusteks valmistumisest. "Ma valmistan ette ka teisi fitnessivõistlejaid; treenin tavainimesi, kes tahavad lihtsalt vormi saada; ühtlasi võistlen ise. Ka mu abikaasa Heiki (maadleja Heiki Nabi – SL) on tippsportlane. Kõik, mis ma teen, on omavahel seotud. Kui teen otsuse mingil hooajal võistelda, ei tähenda see ainult trennigraafikut, vaid ka kindlaks kuupäevaks väga hea võistlusvormi saavutamist. See eeldab spetsiaalset dieeti, trenni ja võimalust taastuda. Meil on ka kaks last, seitsmeaastane Renata ja kümnekuune Henri – kõik see kokku nõuab väga head ajaplaneerimisoskust, kainet mõistust ja rahulikkust."
Egle on edukas rööprähkleja. Võistluste, töö ja perekonna kõrval on ta viimased poolteist aastat pühendunud ka õppimisele: Annely Sootsi toitumiskoolis, Ameerikas Poliquini akadeemias, samal ajal õpib ta ka individuaalselt Charles Poliquini käe all.
"Pärast teise lapse sündi olen avatud meelega: uurin, mida veel on sel spordialal mulle pakkuda ja mida on võimalik saavutada. Ma tahaks kasutada kõiki neid teadmisi, et näha, kas saaksin veidi teistsuguse lähenemisega midagi veel ära teha.
Olen otsustanud sügishooajal minna võistlema ja viia lavale parim vorm, mis on sel hetkel mulle võimalik. See on minu jaoks hästi huvitav väljakutse. Tahan kasutada oma uusi teadmisi, katsetada uusi treeningukavasid," räägib Egle ja leiab: "Bikiinifitness profitasemel on minu jaoks pigem võistlus iseendaga ja see, kuidas ma end pärast teise lapse sündi kokku võtan."
Muutus saab alguse väikesest sammust
Harmoonilises kehas peavad olema puhkus ja töö tasakaalus, on Egle veendunud. "Olen alati uskunud, et meie füüsiline keha mõjutab vaimset tervist ja vastupidi – seda ei saa jätta tähelepanuta. Eestlastena oleme hästi kohusetundlikud ja tööle keskendunud, tahaksime igas asjas kõige paremad olla, aga me unustame ära iseenda ja oma tervise. Kui me võtaksime rohkem aega oma kehale, puhkaksime, mõtleksime, mida kehal ja tervisel on vaja, siis oleksime tõenäoliselt ka tööalaselt tootlikumad."
Egle sõnul võiks tervislikule eluviisile vaadata natuke laiemalt. "See ei ole masina peal tundide viisi rühkimine või mingi kindla toitumiskava järgimine. Pigem võiksime seda võtta kui aega iseendale – sinna alla käiksid ka puhkus ja aeg perega. Ennast peab armastama, mõtlema, mida mul on tegelikult vaja."
Treenerina näeb Egle tihti, kuidas inimesed jõuavad oma eesmärkideni. "Mulle meeldib oma töös kõige rohkem näha inimeste elus muutusi, mis algavad hästi väikestest asjadest. Kui inimene tuleb trenni ega mõtle üldse ise selle peale, milleni see kõik võib viia. Ta võib olla palju õnnelikum, enesekindlam, võib leida oma unistuste töö või avastada, et see, mida ta teeb, ongi ta unistuste töö, kuna ta oskus seda hinnata on muutunud.
See, mida me sööme, mõjutab meie tundeid; see, kuidas me liigume ja oma keha suudame hoida, mõjutab kõike."
Lastele kaasa sportlik maailmavaade
Egle ja Heiki lapsed on sündinud tavapärasest sportlikumasse peresse. "Loodame, et meie lapsed armastavad tulevikuski sporti ja üldse aktiivset eluviisi. Oma karjäärivalikud teevad nad küll ise – loodetavasti valivad nad selle, mis neile on südamelähedane –, aga me proovime neile kaasa anda armastuse aktiivse ja tervisliku eluviisi vastu."
Nii võtavad Nabid oma lapsed kaasa võistlustele, trennidesse, spordiklubidesse. "Meie mõlema töö abikaasaga on selline, et see võimaldab laste kaasamist. Kuna Heiki on mingid perioodid Eestist eemal, on lapsed rohkem minuga, kuid mul ei ole kunagi olnud tunnet, et midagi jääb nende pärast tegemata. Lapsed on mind õpetanud tegema valikuid paremini, kui ma enne seda suutsin teha. Aeg on arvel ja saadki teha asju, mis on olulised ja lähevad sulle tegelikult korda."
Egle leiab, et kui inimene ise teab, mis on talle tähtis, mida talle meeldib teha, on leidnud oma tee, oma kire, siis ülejäänu loksub ise paika. "Pigem on küsimus selles, kuidas ma saan seda teha pere kõrvalt. Loomulikult on lastega peres oluline aja planeerimine, koostöö ja üksteisemõistmine. Meile on väga suur abi abikaasa emast, kes praegugi aitab pisipoega vaadata," rõõmustab Egle.
Tänutunne aitab stressi ennetada
Eglel on stressiga toimetulekuks omad viisid. "Olen aastatega õppinud, et ma ei keskendu lihtsalt sellele, mida ma soovin saavutada, et olla edukas, vaid võtan endale teadlikult aega ning hindan ja tunnustan end väikeste asjade eest, mida olen saavutanud.
Teine asi, mis tekitab stressi, on see, kui võtame endale liiga palju ette, näiteks ajaliselt, või proovime igas valdkonnas olla täiuslikud. Lastega olles püüan kohaneda nende ajakavaga ja sinna sisse peavad mahtuma ka endale olulised asjad. Proovin mitte liiga palju ette võtta. Kui on aegu, mis nõuavad kas spordi või töö tõttu rohkem pühendumist, siis sellele peab järgnema kindlasti puhkus ja lõõgastus, et leida aega iseendale ja perele."
Egle on kirjutanud juba peaaegu kaks aastat iga päev oma päevikusse kolm asja, mille eest ta on tänulik. "Vahel on need suuremad, vahel väiksemad asjad, aga kui seda tegema hakkasin, panin tähele, et tänutunne ka väikeste asjade eest hakkas minuga kaasas käima igal pool. Isegi siis, kui on stressirohkem periood või olen magamata, mis väikeste laste puhul on aeg-ajalt paratamatu, märkan igas asjas rohkem positiivset – see aitab kindlasti stressi endast eemal hoia."
Loomulikult on suureks abiks ka tasakaalustatud toitumine ja liikumine. "Lisaks tegelen asjadega, mis mulle rõõmu valmistavad. Kui mul oleks töö, mis mulle ei meeldiks, siis tõenäoliselt ei ärkaks ma igal hommikul nii hea tujuga üles, nagu ma seda teen. Ma armastan ääretult oma tööd!"
Julgus ja uudishimu kõige uue vastu
Kõrvaltvaatajana võiksin ütelda, et Egle on saavutanud palju just tänu erakordsele visadusele. Egle ise hindab endas aga kõige rohkem seda, et ta on uudishimulik ja avatud suhtleja. "Seiklushimu viib mu sageli väga põnevatesse olukordadesse ja on teinud minust täpselt selle, kes ma praegu olen. Näiteks elasin ühe aasta Venezuelas vahetusõpilasena ning hiljem töötasin aasta Itaalias. Olen täiesti üksi sõitnud võistlema maailma eri paikadesse suurtele võistlustele, kuhu varem ükski eestlane pole läinud."
Siiski teab Egle, et alati saab paremini. "Iseloomuomadus, mis vajab kõige rohkem tähelepanu ja millega ma kõige rohkem vaeva näen, on kärsitus. Mul tulevad väga kergesti ideed ja siis tahan need kohe teoks teha, kiiresti kõike saavutada. Pean end palju ohjeldama, tagasi hoidma ja meelde tuletama, et kõik muutused ei toimu üleöö, kõike ei saa kohe ja korraga. Vastasel juhul on väga lihtne end üle töötada ja üle treenida – joosta kiiresti vastu seina."
Võtab teadlikult oma elu eest vastutuse
Kõige raskem on Eglel olnud ära tunda seda, kas ta on oma elus teinud otsuseid selle järgi, mida justkui oleks vaja teha ja mida ühiskonnas peetakse õigeks, või teeb ta otsuseid selle põhjal, mis talle endale korda läheb.
"Mida mina tegelikult tahan? Kas ma suhtlen nende inimestega, kellega tõesti tahan aega veeta, sest need inimesed mulle meeldivad? Kas see töö mulle meeldib? Sellised otsused olid aastaid tagasi kõige keerulisemad. Aga kui hakkad mingi hetk mööda oma rada astuma, jääd endale kindlaks ja proovid järjest rohkem kuulata oma sisetunnet, siis üha enam hakkab ka kõhutunne sulle märku andma, mis on õige ja mis vale. Julgus teha otsuseid ainult kasvab."
Nii elab Egle teadmisega: ainult tema ise vastutab oma elus kõikide asjade eest. "Tihti on nii, et nendes olukordades, mis ei lähe nii, nagu oleme mõelnud, tahaks kedagi teist või midagi muud ebaõnnestumises süüdistada, aga tegelikult jõuame sinna olukorda enda tehtud otsustuste tõttu," nendib Egle ja leiab: "Minu elu on minu enda otsuste tulemus: ainult ma ise saan teha oma elus muutusi; ainult mina saan leida oma elus töö, mis mulle meeldib; ainult mina ise saan otsustada, kas olen täna õnnelik või õnnetu. Igas asjas teadlikult oma elu eest vastutuse võtmine on olnud see printsiip, mida olen püüdnud järgida."
