Pikk palav suvi on seljataga ja kõige pimedamad sügisõhtud käes. Kui enamik meist nutab möödunud suve taga, siis Indrek Hargla rõõmustab: temale sobib jahedam ilm hästi. "Suvi ei ole töötamiseks kõige parem aeg, sest siis on lisaks palavusele ka nii palju muud tegemist, et kirjutamisest ei tule suurt midagi välja," tõdeb ta.
Aga kui oled elukutselt kirjanik, pead sa kogu aeg tööd tegema. Nii et kuigi kirjanikul justnagu ei ole vaja kuhugi kontorisse minna ega kellelegi aru anda, kui kaugel tema viimane töö täpselt on, tuleb tal ennast ise pidevalt sundida ja distsiplineerida. Professionaal ei saa Indrek Hargla sõnul elada ja loota, et töötan siis, kui vaim peale tuleb. "Sa pead suutma viia end ise sellisesse seisundisse, et saad kirjutada ka ilma imelise inspiratsioonipuhangu või spetsiaalsete rituaalideta," kirjeldab ta. "Sul peab olema professionaali suhtumine: sa teed oma tööd isegi siis, kui tundub, et on raske ja edasi ei saa," ütleb ta üsna resoluutselt.
Indrek Hargla sõnul ei ole olemas sellist asja nagu mittekirjutav kirjanik: elukutseline kirjamees peaks aastas suutma toota kaks-kolm teost – ühe raamatu ja sinna juurde veel paar jutustust või ühe näitemängu...
Tuleb olla laisk
Indrek Hargla tundub olevat kohutavalt produktiivne autor, ise väidab ta aga vastupidist: "Ma oleksin võinud kirjutada palju rohkem, aga olen lihtsalt laisk. Kusjuures kirjanik peabki laisk olema, ei tohi olla liiga usin, sest siis sa kipud kirjutama kiiresti ja lohakalt."
Erinevad asjad nõuavad tema seletusel isesugust meetodit, näiteks stsenaariumi kallal töötades on mõtlemist palju ja kirjutamist vähe. "Tund aega mõtled ja planeerid, kirja saad paar lauset. Ilukirjanduslik tekst seevastu vajab rohkem läbikirjutamist," selgitab ta ja märgib, et tee, mis sa teed, ühtviisi kurnav ja energiat nõudev on see töö ikka. "Kui sa tahad, et tekst tuleks kvaliteetne, pead palju mõtlema ja palju kirjutama. Mida rohkem aega kulub raamatu kirjutamisele, seda vähem kulub selle lugemisele."
Huvitav kisub kaasa
Aastate jooksul on Indrek Harglalt peale ilukirjandusliku loomingu ilmunud mitme populaarse teleseriaali ja filmi stsenaariumid, lisaks on ta oma sulge proovinud ka näidendeid kirjutades. Praegu keskendub ta enda sõnul jälle peamiselt ilukirjandusele – näidendid, stsenaariumid ja muud sarnased "halvad harjumused" on ta nüüdseks maha jätnud.
"Raamat on ikka see, mis jääb aastateks alles ning mis tuleb välja täpselt selline, nagu sa ise tahad," märgib ta ja lisab, et samas on iga seljataha jäänud töö andnud talle hea kogemuse. "Elu on seiklus ja ma ei ole selline, kes oma olemist väga planeeriks. Mul ei ole elu arengukava. Kui keegi pakub, et võiks midagi huvitavat teha, siis tuleb see ette võtta," ütleb ta ja tõdeb, et kirjutades püüab ta siiski keskenduda ühele asjale korraga. "Kui ma ühe asjaga tegelen, siis võin lõpuks olla, hambad ristis, nagu buldog, aga ma teen ta ära."
Väärtusetu pahn
Seda, miks ja millal täpselt ta otsustas kirjutama hakata, Indrek Hargla enam üksikasjalikult ei mäleta. "Lapsena meeldis mulle lugeda igasuguseid põnevaid raamatuid ja mingil hetkel tundsin, et tahaksin ka ise kirjutamist proovida," meenutab ta.
Vabakutselise kirjanikuna on ta tegutsenud 1999. aastast, seega märgib järgmine aastanumber tema jaoks juba üpris arvestatavat kirjanikustaaži. Sellest hoolimata jääb ta enesekriitiliseks: "Raamatud, mis ma kirjutasin esimese kümne aasta jooksul, on praegu vaadates mu enda meelest väärtusetu pahn, millega ei ole midagi peale hakata," põrutab ta ja selgitab: "Eesti on nii väike ja filter on siin nii nõrk, et avaldamisse pääseb igasugune kraam. Kusagil suures riigis ei tuleks see kõne allagi."
Ehkki ta oma varasemast loomingust suuremat ei pea, leiab ta siiski, et ka see periood oli väga vajalik. "Kuigi need raamatud on pahn, oli see minu jaoks õppimise ja arenemise aeg, nii-öelda aspirandiperiood."
Mida loed ja mõtled
Lugemist armastab ta siiamaani. "Kõige tähtsamad asjad on need, mida sa loed ja mõtled, mitte see, mida sa näed ja kuuled," lausub ta. Enamasti on tal korraga mitu teost pooleli ja tihti juhtub nii, et ta lugemisega raamatu lõpuni ei jõuagi. Tema lemmiklektüüri kuuluvad raamatud ajaloost.
"Ajaloost ma saan aru, kui see on hästi kirja pandud," ütleb ta ja kahetseb, et eesti keeles on ilmunud nii vähe häid ajalugu käsitlevaid raamatuid. Ja kui ka on ilmunud, ei tähenda see, et raamat oleks kohe hea lugemine. "Mitu korda on juhtunud, et ostan eestikeelse ajalooraamatu, aga see on tõlgitud ja toimetatud nii kehvasti, et otsin ikka kusagilt ingliskeelse originaali ja loen parem seda."
Ilusas eesti keeles
Indrek Hargla peab väga tähtsaks, et kui juba eestikeelne raamat välja antakse, siis peab see olema kirjutatud ilusas eesti keeles. "Kirjandus ongi ju keele fenomen – sa võid välja mõelda vahva loo, aga kui see on kehvasti kirja pandud, siis pole see midagi väärt," arvab ta. Kirjaniku missioon peab tema sõnul olema kirjutada asju niiviisi, et need tekitaksid lugejates kujutluspilte, jõuaksid hinge. "Sa võid asju öelda või kirjutada väga mitut moodi, aga tegelikult on ainult üks viis, kuidas see lugejale kohale jõuab. Kui mina kirjutan, siis ma pingutan selle nimel kõvasti, et see nii oleks."
Eesti lugeja loeb lugu, sisu ja žanri, mitte stiili ja keelt, leiab Indrek Hargla, kelle hinnangul ei pääsegi väga hästi kirjutatud asjad sageli esile, kuna nende sisu ja aines ei paku laiemat huvi. "Aga kui teema on nii-öelda päevakajaline, siis tekitab see kohe huvi, kuigi võib olla väga viletsalt kirja pandud." Tal on kahju, et eesti keele kõnelemise ja kirjutamise tase kogu aeg langeb – kui kuulata ja vaadata, mismoodi kasutavad keelt poliitikud, ajakirjanikud, tõlkijad ja ametnikud, siis on see ju puhas rämpskeel. "Aga see on see keeleruum, milles enamik inimesi pidevalt viibib, ja paratamatult kandub see rämpskeel niimoodi üle ka stsenaristide loomingusse ja ilukirjandusse..." kahetseb ta.
Piibellikud teemad
Indrek Hargla tunnistab, et tema teravdatud keeletunnetus on tekkinud pikapeale – koos pikaaegse kirjutamiskogemusega. "Kirjanik peab ennast usaldama ning lugeja peab kirjanikku usaldama. Kui kirjanikul on hea lugu olemas, siis oleneb juba temast, kas ta oskab selle nii kirja panna, et see oleks mõjus ja jõuaks lugejale kohale. Tunnetus, kuidas seda täpselt teha, tuleb ainult aja ja kogemusega, sellepärast ma julgengi öelda, et minu esimeste aastate jooksul kirjutatud materjal on rämps."
Kuigi Indrek Hargla oma toonaseid teoseid praegu nii karmilt hindab, ei plaani ta neid kuidagiviisi ümber kirjutama hakata. "Ma mõttes muidugi teeksin seda, aga praktikas on nad ju juba kirjas ja paberil olemas, nii et ümbertegemisel ei oleks enam mingisugust mõtet."
Tema teosed räägivad enamasti sellest, mida me oma igapäevases elus ei näe: ajaloost, ulmest, õudusest. Ise peab ta seda kõige loomulikumaks teemavalikuks: "Ma tahaksin pigem teistelt kirjutajatelt küsida, et miks peab kirjutama igapäevasest igavast elust, kus mitte midagi ei juhtu. Minu meelest ei ole mõtet kirjutada tavaliselt ja tavalistest asjadest!"
Et kirjandus oleks hea, peavad seal Indrek Hargla arvates olema käsitletud rasked, suured, piibellikud teemad: suured konfliktid, suured saladused, maailma muutvad kategooriad, elu ja surma valikud. Kirjanduse eesmärk ei ole tema sõnul mitte vastuste, vaid võimaluste pakkumine, et mõjustada inimest, suunata teda rändama, seiklema, otsima...
Kohustus pakkuda huvitavat
"Ulme- ja õuduskirjanikul on minu meelest lausa kohustus pakkuda lugejale kogu aeg midagi uut ja huvitavat," ütleb ta ja selgitab, et teda on alati inspireerinud sellised asjad, mida pole Eestis varem tehtud. "Kui sa esitad küsimuse, mis on inimene, mis on maailm, mis on jumal, mis on universum, mida sa siis kirjutad? Ulmet kirjutad – sest ainult seal sa saad anda nendele küsimustele realistlikud vastused. Nii tahtsin ma hakata ulmet kirjutama ja hakkasingi!" sõnab ta.
Ajaloolise raamatu kallal töötades meeldib Indrek Harglale end jällegi kurssi viia tollase ajastu ja eluga. Aga täpset retsepti, kui palju sisaldavad ta teosed konkreetsest ajaloolisest allikast pärit infot ja kui palju fantaasiat, ei ole lihtne üheselt sõnadesse panna. "See on täpselt sama, kui sa ostad endale muruniiduki ja küsid, kas selle karburaator on tehtud Hiinas või Ameerikas. Tegelikult sa ei taha seda teada, ja kui muruniiduk hästi töötab, pole vajagi... Kui sul näiteks minu Melchiori-raamatuid lugedes tekib selline tunne, et viibid ka ise seal keskajas ja jood koos tegelastega keskaegseid arstirohtusid, siis pole ju vahet, kust ideed sinna raamatusse tulnud on. Kõike ei olegi vaja teada!"
Mida arvab lugeja
Indrek Hargla on üks nendest haruldustest, kellel ei ole sotsiaalmeedia kontosid; ta ei huvitu nimme ka igapäevastest uudistest, mis tihti meie väikest riiki nii-ütelda raputavad. Samas sõidab ta palju ringi ja suhtleb vilkalt oma lugejatega. "Mind eriti ei huvita, mida kriitikud mu loomingu kohta kirjutavad. Kirjanduskriitika minu töid niikuinii ka ei käsitle, sest ma ei kuulu sellesse seltskonda, kelle raamatuid Eestis arvustatakse," lausub ta.
Küll aga huvitab teda väga, mida tema loomingu kohta arvab reaalne lugeja. "On inimesi, kes selgitavad mulle üksikasjalikult, kas ja kuidas nad mu raamatust aru said, mis meeldis ja mis mitte." Kirjanik saab tema sõnul teada väga tähtsaid asju, kui käia lugejatega kohtumas ja kuulata, mis neil öelda on.
Kuigi Indrek Hargla raamatuid on praeguseks tõlgitud kuude keelde ja neid on välismaal avaldatud paarikümne ringis, ei otsi ta ka nende kohta internetist arvustusi ega blogisid. Küll aga on ta kuulnud, et Melchiori-raamatute pärast on Tallinna vaatama tulnud mitusada välismaa inimest.
"Võib-olla ei peaks kirjanik avaldama, miks ta ühest või teisest kohast kirjutab, aga Melchiori-sarja kirjutamise juures oli mulle väga oluline lugejale öelda, kinnitada, meelde tuletada, mis maa on Eesti ja mis linn on Tallinn. Et see on olnud osa Lääne-Euroopast, osa kristlikust maailmast. Et see on see, mis me oleme. Seda kiputakse tänapäeval unustama."