Kui oled kurb või sinuga on juhtunud midagi traagilist, oled sa võimeline otsima lohutust teistelt inimestelt või olema iseenda vastu mõistev ja kaastundlik. Depressioonis olles aga on nii teiste kui ka iseenda hool sinust justkui ära lõigatud - elad nagu paksude seinte taga, mis eraldavad sind soojusest ja armastusest. Loomulikul viisil kurvastades ei jää elu sinu jaoks seisma. Oled võimeline edasi tegutsema, isegi kui sa ei tee seda südamega. Samuti oskad endiselt rõõmustada, kui juhtub midagi head.
Depressiooni korral ei tõsta tuju isegi meeldivad uudised. Selles seisnebki suurim vahe stressi ja depressiooni vahel: kuigi stressis inimesel on palju negatiivseid emotsioone, suudab ta siiski positiivsest rõõmu tunda. Depressiooni korral on aga positiivsete tunnete tundmine pärsitud, mille tõttu vähenebki motivatsioon tegutseda. Isegi varem palju rõõmu pakkunud asjad ei tõmba; inimene ei mäleta enam, et need olid toredad. Samuti iseloomustab depressiooni suur väsimus: jaks on otsas ja kõige tegemiseks peab ennast tohutult kokku võtma või sundima.
Depressiooni põhilised sümptomid on järgmised.
Meeleolu alanemine - negatiivsete emotsioonide domineerimine pikema aja vältel.
Huvide ja elurõõmu kadumine - vähenenud või kadunud võime tunda positiivseid emotsioone; kerge ja sageli ka mõõduka depressiooni korral tajub inimene seda kui meeleolu alanemist.
Energia vähenemine - inimene väsib kiiresti, ta on püsivalt väsinud ja kurnatud. Iga tegevus, eriti tegevuse alustamine, nõuab tavalisest suuremat pingutust.
Depressioonil võib ilmneda ka lisasümptomeid, näiteks tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenemine; alanenud enesehinnang ja eneseusaldus; süü- ja väärtusetusetunne (ka kerge vormi korral); trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku; enesekahjustuse- või enesetapumõtted või nende elluviimine; unehäired; isu vähenemine.
Depressiooni diagnoosimiseks peab esinema vähemalt kaks põhi- ja kaks lisasümptomit valdava osa ajast ja seda vähemalt kahe nädala vältel.
