Loomulikult sordin prügi, poes käin juba aastaid riidest kottide või üldse seljakotiga, kasutan võimaluse korral ühissõidukeid, kuigi eelistan kondimootorit; olen ka suhteliselt aktiivne riiete ja mööbli taaskasutaja. Aga ikkagi punnitab meie prügikast iga paari päeva tagant oma kaant justkui üleküpsenud vinn teismelise nahal. Kuidas on võimalik, et prügi nõnda palju juurde sünnib? Olen hakanud kahtlustama, et see salaja seal kuidagi paljuneb...
Samas on internet täis inimesi, kes näitavad uhkusega oma aasta jooksul kogutud prügi, mis mahub keskmise suurusega jogurtitopsi.
Minu loomupäraselt kahtlustav iseloom kipub arvama, et need inimesed ei osta toitu tavalisest poest ja ravimeid ei tarvita nad ka, sest kuidas on võimalik prügivabalt elada, kui toidu- ja ravimitootjad panevad oma kraami mitmekordsetesse pakenditesse?
Näiteks on pakendatud 30 tabletti kuuele suurele lehele, mille keskel haigutab lahmakas tühja ruumi. Ime veel, et iga tablett eraldi lehekesele pole sätitud! Muidugi on kõik need lehed pandud ka suurde pappkarpi. Kassi puugirohi on aga eriti kavalalt hiiglaslikku pakki topitud, mille sees on suur fooliumpakend, viimase sees omakorda plasttuubike. See pisike tuub võtab kogu pakendist vaid kümnendiku.
Paljudes tööstusharudes on saanud reegliks ka pakenditega valetamine. Selleks tuleb lihtsalt sama suurde pakendisse panna vähem toodet. Seda nippi kasutab erilise mõnuga toiduainetööstus.
Seega ei ole mul kuidagimoodi võimalik oma pakenditarbimist vähendada enne, kui tootjad ise oma pakendite rohkust ja suurust vähendama ei hakka. Eriti hea oleks see, kui nad lõpetaksid tarbijate petmise suurte pooltühjade pakenditega. Uskuge mind, kallid tootjad, teie tarbijad panevad selliseid sulitempe tähele.
