Lein võib kesta aastaid, mõnikord isegi aastakümneid. On inimesi, kes jäävad leina kinni ega saagi sellest enam iseseisvalt välja. Eriti raske on leinaga toimetulek nendel, kellel ei ole pere tuge või toetavaid sõpru-sugulasi. Kui ümberkaudsed saavad leinajat aidata, võib kaotusvaluga kohanemine olla piisake kergem.
Ole lihtsalt kõrval
"Lähedase inimese kaotus on alati šokk, eriti kui see juhtub ootamatult," selgitab kriisinõustaja Eda Mölder. "Inimene ei ole selleks valmis. Seda šokiseisundit ei pea kartma, sest see on toimetulekuks vajalik periood. Võib juhtuda, et sellises olukorras ei saa inimene kõigest aru – võib-olla sellel hetkel ei olegi vaja kõigest aru saada. Halb on hoopis see, kui seisund ei lähe üle ja jääb kestma mõnikord lausa nädalateks. Kui inimene sellest iseseisvalt välja ei tule, peab otsima abi."
Lähedased, sugulased ja sõbrad võivad tunda kohustust lohutada, aga seda ei ole võimalik teha. "Näiteks lapse kaotuse korral ei olegi midagi, mis lohutaks. Siis ei ole võimalik lohutavaid mõtteid mõelda, eriti kui kõik on juhtunud värskelt," sõnab terapeut.
Šokiseisundis inimesele on kasulik, kui keegi on lihtsalt tema kõrval. "Sellises seisundis võib olla häiritud taju, keskendumine. Inimene võib sattuda ise ohuolukorda, kuna ta ei suuda reaalset maailma õigesti hoomata. On hea, kui teda ei jäeta üksinda ja ta ei jää omapäi tegutsema. Teise inimese kohalolekust piisab," leiab Eda Mölder.
Tasub teada, et inimesed käituvad šokiseisundis erinevalt ja mõnikord ei suuda nad ka nutta. Tavaliselt läheb šokiseisund ise üle ja inimene hakkab vaikselt uue olukorraga kohanema.
Anna aega kohaneda
Kõige raskem aeg on eitusfaas, kus ühel ja samal ajal kohtuvad kaks teadmist: lähedane on surnud, aga inimene ei suuda seda tunnistada.
Kohanemine ja arusaamine võtavad aega. "Palju sõltub muidugi surma asjaoludest. Näiteks kui inimene on kadunud, võivad tekkida kahtlused – leinaja loodab, et ta lähedane on ikka elus –, aga sellist eitust võib ette tulla ka siis, kui kallis inimene on juba maetud," räägib Eda Mölder.
Värske leina esimese paari nädala jooksul on kõige mõistlikum paluda leinajal rääkida – nii palju, kui see hetkel võimalik on – ja olla talle jutukaaslane. "Inimesed on tavaliselt nõus traumeerivast olukorrast rääkima umbes kolm päeva, pärast seda muutub see vajadus psüühikasiseseks ja leinaja kipub endasse sulguma ega taha enam rääkida. Talle peaks aga proovima anda võimalus oma tundeid ja mälestusi jagada. Rääkida võib kõigest, millest ta soovib: kuidas surm tuli; kuidas olid matused; milline oli kaotatud inimese elu," annab kriisinõustaja nõu.
Too ellu vaikset suhtlust
Vahel võib juhtuda, et kaotuse läbielaja tunneb end reeturina; tavaliselt juhtub see poole aasta või aasta pärast. Näiteks lapse kaotanud vanem ei tea, kui kaua peab last leinama, ja kui ta ellu tuleb midagi positiivset, siis tundub see oma lapse reetmisena. Sageli on just emadel väga raske leinast välja tulla ja aru saada, et elus on peale leina veel midagi muud. "Nad tunnevad, et muud elu lubades nad justnagu reedaksid oma kaotatud lapse, sest nende lein ei ole veel läbi," räägib psühhoterapeut.
Leinast väljatulek oleneb palju ümbritsevatest inimestest. "Kui üksteist toetatakse, on kergem hakkama saada. Kui aga pere on väike ja turvavõrgustikku pole, siis pole kedagi, kellele toetuda. Kui tuge ei ole, pole ka kedagi, kes tooks leinaja ellu positiivseid suhteid.
Suure leinaga inimene isoleerub kergesti: ta loobub kontaktidest; on kurvameelne – ta ei tunne seost heade asjadega, ta ei taha elu nautida. Ta tunneb end melu sees võõrana. Siiski saavad tuge pakkuda ka sõbrad ja tuttavad. Neil on võimalik leinajaga suhelda: helistada, külla minna, kutsuda ta välja, seltskonda. Tuleks proovida leinaja saada jalutama, näiteks parki, minna kuulama rahulikku kontserti, sellist, mis ei koorma närvisüsteemi," soovitab nõustaja.
Hea on ka kalmistul käimine – see võimaldab lahkunud inimesega vestelda. "Kalmistul käimine võib aga muutuda kinnismõtteks. On näiteks inimesi, kes käivad haual iga päev, muidu tekib süütunne," sõnab terapeut.
Võib olla ka vastupidi: leinaja lihtsalt ei suuda kalmistule minna. "Siis tuleks leinajal aidata tegeleda süütundega: see, et ta kalmistule ei lähe, ei ole lähedase hülgamine, sest tema hinges on lähedane inimene alati olemas," annab Eda Mölder nõu. "Kui leinaja ei julge minna üksi, võib minna koos, aga sundima ei pea."
