Südamest verd väljajuhtiv aort hargneb allpool vaagnas kaheks niudearteriks, mis kubemest alates jätkuvad reiearteritena, põlve taga põlveõndla-arterina ja edasi säärel tavaliselt kolme väiksema säärearterina, mille lõpposade pulssi saab hinnata labajalal. Ahenemised või sulgused suuremates arterites võivad takistada verevoolu ja põhjustada vaevusi.
Ateroskleroosi sümptomid
Tüüpiline kaebus jalaarterite ateroskleroosi puhul on vahelduv lonkamine, mida tuntakse enamasti sääre lihastes. Kõndides vajavad jala lihased tööks hapnikku ja toitaineid, mida kannab kohale veri. Kui lihasest kõrgemal on suured arterid kahjustunud ja verd jõuab kohale ahenenud arteri või peente kõrvalharude kaudu liiga vähe, jääb lihas kiiresti nälga. Seetõttu tekib teatud vahemaa läbimisel säärde kas tugev valu, väsimus-, nõrkus- või tuimustunne, mis kaob seisma jäädes või istudes mõne minuti jooksul. Puhkuse järgselt saab taas kõndima hakata, kuid koormuse jätkudes tuleb valu taas tagasi enam-vähem sama maa läbimisel. Selles staadiumis ei valuta jalg rahuolekus (seistes, istudes, lamades). Tõusud, trepp, raskuse kandmine või kiire kõnd lühendavad enamasti valuvaba aega.
Ainult vahelduv lonkamine ei ole väga ohtlik, kuid vajab tähelepanu, riskitegurite hindamist ja ravi.
Kuid arterite lupjumise tõttu võib areneda ka raskekujulisem haigus. Verevarustuse häire süvenemisel tekib valu jalas pikali olles, eelkõige öösel magades. Horisontaalasendis puhates langeb ka vererõhk ning arterite olulise kahjustumise korral ei ole tagatud jala kõige kaugemate osade piisav verevarustus ning tekibki valu varvastes ja jalalabas. Valu leevendub jala allapoole panemisel, püsti tõusmisel ja kõndimisel, sest siis jõuab varvastesse uuesti rohkem verd. Ilma ravita võib sellise seisundi korral välja kujuneda jala varvastel gangreen.
Tavaliselt eelneb sellele süvenev käimishäire ja öised rahuolekuvalud. Kergematel juhtudel tekivad väljaulatuvatele luunukkidele valulikud haavandid, mis ei parane. Raskemal juhul kujuneb välja gangreen – esineb tugev ja püsiv jalavalu, jalg on külm, varvas või varbad muutuvad siniseks – mustaks, tugeva valu tõttu jala allapoole rippu hoidmisest lisandub sageli turse. Oht on jala kaotuseks.
Arterite aterosklerootilised muutused tekivad mingil määral kõikidel inimestel vanuse kasvades. Haiguslikud kahjustused kujunevad eelkõige lupjumisprotsessi kiiremal ja aktiivsemal kulgemisel, mida soodustab ühe või mitme mõjutatava riskifaktori toime.
Mittemõjutatavad riskifaktorid on: vanus, sugu, geneetiline foon.
Mõjutatavatest riskifaktoritest kõige olulisem on suitsetamine, seejärel kõrge kolesterooli (eelkõige LDL kolesterooli) tase, kõrge vererõhk, diabeet ehk suhkrutõbi – eriti juhul, kui veresuhkru väärtused ei ole hästi kontrollitud ja püsivad kõrgena.
Kuna aterosklerootilist protsessi ei saa täielikult peatada ja välja ravida, on riskifaktorite mõjutamine selle kulus äärmiselt tähtis, ka siis kui verevarustuse parandamiseks on tehtud operatsioon või veresoone sisene laiendamine.
Mida saab ise oma jalgade heaks teha:
Suitsetamine on arterite lupjumise kõige olulisem soodustaja, seega haiguse arenemise pidurdamiseks on kõige olulisem suitsetamise täielik lõpetamine.
Liikumine ja käimistreening parandab jalalihaste verevarustust väikeste kollateraalsete veresoonte kaudu, harjutab lihast paremini töötama hapnikuvaeses keskkonnas ja selle abil võib märgatavalt pikendada valuvaba kõndimismaad.
Jalgade hooldus ja jälgimine – halvema verevarustuse tõttu võivad tavalisest kergemini tekkida põletikud, eriti diabeediga patsientidel. Seetõttu tuleks vältida jalalabadele ja varvastele naha paksendite, hõõrdumiste ja muude haavade tekkimist. Oluline on pindmiste vigastuste korrektne hooldus ja puhastamine. Arterite kahjustuse korral tuleb olla ettevaatlik labajalgadel nahakahjustusi tekitavaid protseduuridega, näiteks konnasilmade töötlus või küünte lõikamine.
Tähtsaimad veresoonte ahenemist ära hoidvad moodused on:
* suitsetamise lõpetamine,
* üüsiline aktiivsus,
* vere kolesteroolitaseme kontroll,
* diabeedi ja kõrgevererõhutõve ravi.
