Enamasti paneb inimesi nutma mure, mille taustal on erinevad põhjused: lähedase inimese surm, tervise halvenemine, töötuksjäämine, abielulahutus; pettumine kelleski, sest selgub: siiani parimaks sõbraks/sugulaseks peetu on sul hoopis naha üle kõrvade tõmmanud; elukvaliteet on langenud ja see sunnib hoopis teistmoodi majandama. Nutu taustal võib olla ka tunnete sasipundar – hirm, ahistus ja pettumus, kuid vahel hoopis positiivsed tunded – rõõm ja õnn, mis on õuele saabunud väga ootamatult.
Mure algusjärgus võib nutt olla liigutav ja kõikehõlmav läbielamine, millest on raske välja pääseda. Ei tasu ehmuda, sest aju vajabki puhkust, mõtlemaks kõik põhjalikult läbi.
Leinast ülesaamine on pikk protsess ja nõuab aega. Kui sul on raske nutta, kuigi kaotusvalu suurus on ilmselge, jääb lein pooleli ja lahendus tulemata.
Sugulasi ja sõpru, kes tulevad küsima, kuidas elad, ei tasu vältida ega eemale tõrjuda. Lähedased võivad sinu elust teada pisiasju ning oskavad sulle peenetundeliselt läheneda. Tänu neile on lihtsam oma tundeid välja elada.
Tasub kuulata oma keha – kui suudad ennast n-ö tühjaks nutta, saad hakkama ka oma tunnete kontrollimisega. Kui aga on vastupidi: tunned end kuivaks jäänud kaevuna, siis tasub meelde tuletada, et temperament, ajukeemia ja elu jooksul omandatud käitumisnormid ning hormoonid mõjutavad, kas suudad nutta või püüad oma mure kuidagi teistmoodi välja elada.
