Ärge eeldage, et teie armastatud inimene kasutab alkoholi või narkootikume oma lõbuks.
Üldine on arvamus, et keegi kasutab narkootikume oma lõbuks ja joodikud joovad, kui tal on janu – see pole nii, sõltuvus on haigus. Sõltuvus on krooniline progresseeruv ajuhaigus, mis ravimata jätmise korral võib viia enneaegse surmani. On haiguse alahindamine eeldada, et näiteks alkohoolik püsiks kaine vaid pereliikme palumise peale.
Ainesõltuvus teeb kahjuks haigeks ka lähedased. Sõltuvus ei ole ainult selle all kannatava inimese haigus, vaid haigestuvad ka perekond ja lähedased. Mida lähedasem inimene sõltuvuse all kannatab, seda lihtsam on end ka sõltuvuse kujunemises süüdistada. Oluline on meeles pidada, et ka enda eest peab hoolitsema. Tugi on saadaval ka pereliikmetele, näiteks on olemas kaaslaste ja pereliikmete tugigruppe.
Kui täiskasvanu soovib joovastavaid aineid tarvitada, on vahendeid selle jõuga mõjutamiseks väga vähe. Lähedane saab sõltuvuse käes vaevlevat inimest saab aidata kohal olles ja toetades, eriti kui inimesel hakkab tekkima motivatsioon loobuda.
Selleks pole vaja tervishoiualast koolitust. Midagi pole teha, kuid tarvitamise lõpp tagatud vaid siis, kui inimene ise soovib lõpetada.
Sõltuvuse raviks ei ole olemas universaalset ravimit. Haigusega toime tulemiseks, abi saamiseks ja sellest paranemiseks võib pöörduda sõltuvusnõustaja poole. Sõltuvusnõustaja aitab patsiendil mõista, mis on sõltuvus, kuidas see tema elu mõjutanud on, ja toetab inimest kaine eluviisi omaksvõtmisel. Sõltuvusravis on peamine rõhk psühhoteraapial ja resotsialiseerumisel, sest suuresti sõltub tervenemine ka sellest, kuidas inimene muude enda teele sattuvate probleemidega toime tuleb. Kõige olulisem on, et inimene võtaks ise vastutuse oma tervenemise eest ja mõistaks, mida see tähendab.
