Päeval, mil kunstnik Ave Nahkuriga Tallinnas intervjuu tegemiseks kokku saame, kimbutab teda kuri tõbi: kõrvad on lukus, silmad vesised ja nina nohune ning enesetunne on tal enda jutu järgi sant mis sant. "No olen, jah, õige inimene, kellega terviseajakirja jaoks lugu teha," muigab Ave ning tellib kohvikus turgutuseks tee kõrvale topka Jägermeistrit.
Ürdinaps ei ole tal aga tavaline enese arstimise viis: kui Ave saaks täna kodus Raudojal olla, heidaks ta kusagile männi alla pikutama, laseks päikesel oma nohu peale paista ja saaks oma tõvest niiviisi lahti. Või läheks metsa, otsiks üles oma mõne suure hea auraga sõber-puu, paneks selja vastu tüve ja kurdaks oma muret. "Ja puu hakkabki sinust seda halba tasapisi välja tõmbama," seletab Ave. "Paljud naeravad sellise jutu üle, aga minu puhul see toimib!"
Talvel aga kasutab ta peamise ravimina sauna. "Mul on neid kodus lausa kaks: üks on selline ürgne saun ja teine kaasaegne infrapunasaun. Kui olen ikka nii haige, et ei jaksa puid ega vett tassida, istun hea meelega 20 minutit infrapunasaunas," sõnab Ave, kes vajaduse korral ei põlga ära ka apteegist ostetud külmetusravimeid. Samas tunnistab ta, et kõige rohkem usaldab ta siiski omakorjatud raviteesid. "Korjan suve jooksul tohutul hulgal erinevaid ravimtaimi, uurin siis nende kohta raamatutest ja miksin neid omavahel vastavalt oma haigustele," räägib ta.
Meie küla eit
Aga üldiselt polegi tal aega haige olla, sest kogu aeg on nii palju tegemist. Ave toimeka värviküllase elu keskpunkt on kodu - Raudoja kõrts - koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Kellel veel ette pole löönud, kes see Ave Nahkur selline on, saab meeldetuletuseks fraasi alguse "Üks meie küla eit..." ja nüüd peaks küll juba selge olema: Ave Nahkur on Eesti tuntuim naivist, kelle kuulsaim maalisari jutustab lihtsatest elulistest asjadest, millega tegelevad meie lihtsate külade lihtsad eided.
Seda sarja on Ave arendanud aastaid ning enam ammu pole võimalik kokku arvata, mitu külainimesteteemalist pilti ta on joonistanud. Peale maalide, mida Ave teeb praegu enamasti tellimuse järgi, joonistab ta nüüd ka pisikesi külmkapimagneteid ja päris uue hitina ka maalitud prosse, millel on viimasel ajal kingiotsijate ja -saajate seas olnud eriti suur menu.
Inimene allkirjaga
Samas on kõik tema tööd erinevad, igaüks neist kannab omaette vaimukat allkirja ning vastavalt sellele on piltide sisugi erinev. "Ma ei viitsiks ühesuguseid töid vorpida, mul hakkaks ju kohe igav!" naerab Ave ja jutustab, et tihti tulevadki tal tekstid enne pähe kui pildid. "Mul juhtub sageli nii, et näen üht topakat tüüpi või veidrat asja ja koos sellega näen ma samal ajal ka teksti, mis tema juurde käib. Nii et inimene, keda näen, on minu jaoks tihti kohe koos allkirjaga," selgitab ta ja meenutab, et niimoodi on ta inimesi vaadanud tegelikult kogu oma elu.
Ajast, mil ta otsustas selle oskuse panna oma töödesse n-ö raha teenima, on tal õnnestunud end kunstnikuna tõestada ning Eesti naivismivõõras kultuuriruumis küllalt edukalt ka läbi lüüa. Lausa nii, et vahepeal on ta tundnud end olevat tellimustöödesse uppumas.
Ave leiab, et töösse ära kadumine on isegi hullem kui tööpuudus. "Mulle meeldib rahulikult teha oma asju, vahepeal mõelda ja puhata," ütleb ta. Seetõttu ütleb ta end olevat ka majanduslanguse pooldaja: vahepealsed aastad vähendasid tunduvalt tema tööhulka ning vastupidiselt n-ö normaalsetele inimestele tunnistab ta, et on juurde saadud vaba aja üle väga õnnelik ja sellega rahul.
Loe edasi ajakirjast...
