Tartu Ülikooli Kliinikumi Androloogiakeskuse Tallinna meestekliiniku arst Kaja Sepp soovib ja suudab näha oma patsienti kui vaimu, hinge ja keha tervikut.
Kui Kaja Sepp oli veel koolilaps, ütles talle üks õpetaja: “Sul, Kaja, on küll selline loetamatu käekiri, et sinust saab tulevikus doktor!” Et Kaja ema töötas koduvallas velskrina, oli tüdrukul juba väiksena arstiks saamise siht niikuinii silme ees.
Kas käekirja pärast või ema eeskuju tõttu – õpetaja ennustus läks täide ning Kajast saigi arst. Arst, kes tänu oma erinevatele töö- ja elukogemustele on tänaseks arenenud nii kaugele, et soovib ja suudab näha oma patsienti kui vaimu, hinge ja keha tervikut.
Hingepiinast sündinud valu
Aastaid erinevates meditsiiniasutustes töötanuna leiab Kaja, et parima ravitulemuse nimel võiksid praegune tavameditsiin ning patsientide tervendamine ehk alternatiivmeditsiin omavahel rohkem koostööd teha.
Inimene võib näiteks kaua aega vaevelda mingi konkreetse valu käes, kuid ükski arst ei leia sellele otsest põhjust. Kui uuringud kinnitavad, et sel painel ei ole meditsiiniliselt seletatavat põhjust, võib tõenäoliselt tegemist olla psühhosomaatilise probleemiga –vaimne stress ja ülepinge väljenduvad kehalise valuna. “Õnneks tänapäeval juba teatakse, et ka stress või masendus võivad kehalisi vaevusi esile tuua. Seega, vahel oleks hea tablettide andmise asemel või ka koos tablettravi määramisega õpetada inimene hoopis iseennast mõistma ja armastama,” räägib Kaja ja selgitab, et sellist psühhosomaatilist valu võivad teinekord tekitada väljaelamata tunded, viha, kurbus, ka lähedussuhete puudus ja suhtlemisprobleemid.
Kaja teab oma praktikast, et kui sellise patsiendiga alustada vestlust teda painavast kehalisest probleemist, jõutakse varem või hiljem inimese hingeliste piinadeni. Alles siis, kui leitakse üles hingevalu tõeline põhjus ning sellega tegeldakse, saab ka kehaline haigus leevendust.
“Tihti on kõik alguse saanud juba lapsepõlvest – laps peab ju olema hea, ta ei tohi oma viha ega kurbust alati välja näidata, sest “hea” laps nii ei käitu. Selle asemel, et lapse tundeid maha suruda, võiks meil koolides õpetada nn tundeõpetust, mis selgitaks: kõiki, ka negatiivseid (hirm, viha, häbi, kadedus) tundeid saab aktsepteerida ja mõista ning võimalikult tervislikult välja elada.
Muidugi, meie inimestele on selline lähenemine veel võõras – valu pärast psühholoogi juurde saatmine võrdub patsiendi jaoks pahatihti tema ja ta haiguse naeruvääristamisega. Ega arstidki ole veel väga varmad patsiendi mõttemaailma vastu huvi tundma, sest tööd on väga palju ja patsiendi jaoks kulutatav aeg piiratud. Kuid midagi selles suhtes juba liigub,” rõõmustab Kaja.
Kui meil on selline kompleksne ravi veel suhteliselt lapsekingades, siis pärast mõne aasta tagust tutvumisreisi Saksamaale Heidelbergi Ülikooli Psühhosomaatika kliinikusse on Kaja veendunud, et psühhoteraapia koos taastusraviga on just see, mis võiks tänapäeva keerulises maailmas paljude inimeste muredele ja valudele leevendust tuua.
Selle ala inimestega suheldes, pidevalt uut materjali lugedes, oma teadmisi täiendades ning iga töötatud aastaga rikastuvale kogemustepagasile toetudes on ta üsna kindel, et tulevikus soovib ta ise just niisuguse raviviisiga tegelema hakata. “Unistan sellest, et ükskord on meie meditsiinisüsteemis võimalik uurida ja ravida patsientide vaimset ja füüsilist tervist koos ning inimest käsitletakse kui tervikut.”
