Enamik eestlasi mäletab Ele Kõlarit ajast, mil nad laulsid ja tantsisid uhketes kostüümides koos õe Kajaga omaaegses Tallinna varietees ja ansamblis Radar. Lavale Ele enam ei tiku ja leiab, et iga asi peaks jääma oma aega ning kuulajate mällu just sellisena, nagu ta oma hiilgeajal oli.
Meie ümber on palju põnevaid inimesi ning väega naisi – Ele Kõlar (64) on kindlasti üks nendest. Kuigi elu pole alati olnud roosiline ja on olnud igasuguseid raskusi, nagu õe Kaja raske haigus ja surm, leiab Ele, et õnnelik olemine on valik ja tema on otsustanud seda olla.
Mälestused must-valgetelt fotodelt
Ele on sündinud Tallinnas muusikute peres. Kuna vanaisa Riho Päts saadeti Venemaale vangilaagrisse ja isa Erich Kõlar asumisele, siis eksmatrikuleeriti ema Leelo kui rahvavaenlase tütar ja naine konservatooriumist. Nii sõitiski ta koos väikese Elega mehe juurde Kirovi oblastisse. Rongiga Venemaale, kaasas sülelaps ja pakid – kindlasti oli see katsumus, mida sai ületada vaid suure tahtejõuga sihikindel inimene.
Venemaal elati kokku neli aastat ning seal sündisid ka õde Kaja ja vend Paap.
Ele mäletab oma lapsepõlve Venemaal rohkem vanade must-valgete fotode järgi. "Siiski on mingid ähmased mälestused, et mul oli seal sõbraks kits ja et aknad olid Belaja Holunitsa küla talul nii madalal, et väike laps võis vabalt tuppa astuda. Hiljem elasime Kirovis ühiskorteris koos tavalise vene töölisperekonnaga. Uudishimuliku suhtlejana harjusin ühisköögis ka vene keele ja ühiskorteri eluoluga, kus muu seas tuli ette palgapäevajärgseid pidusid ja lärmakaid tülisid. Hommikul toaust avades koridoripõrandal magava purjus naabri nägemine ei olnud lapsele muud kui huvitav avastus. Juhtus ka, et otsustasin vanemate teadmata minna võõrast linna uudistama. Mind leiti lõpuks jaoskonnast, mõnusas juturingis koos Kirovi miilitsatega.
Vene keelt oskan siiani ja sellest on elus palju kasu olnud."
Peale Stalini surma läks elu lihtsamaks ja 1956. aastal lubati tervel perel tulla tagasi Eestisse, kus peavarju pakkusid Neeme ja Vallo Järvi vanemad oma majas Nõmmel.
Kui uurida, millise jälje on see lapsepõlves asumisel elamine talle jätnud, arvab Ele, et pole hullu midagi: "Eks see oleneb vanematest, kui kaitstult laps ennast tunneb – minul Venemaalt halbu mälestusi pole. Usun, et need ilma virina ja kurtmiseta läbielamised on jätnud tugeva jälje nii minu iseloomu kui ka reisimisoskusse. Mind paeluvad uued kohad, uued inimesed, uued söögid, situatsioonid ja enese proovilepanek keerulistes olukordades."
Loe edasi ajakirjast...
