Heli Jürgenson – otsast otsani muusikat täis
Siiri Lelumees
06.06.2017

 

Mõne inimese elu kulgeb tasakaalukas harmoonias. XII noorte laulupeo üldjuht Heli Jürgenson on just selline inimene. Koorijuhina seisab tal juba ligi kuu aja pärast ees suur ülesanne: saada kümnetelt tuhandetelt lauljatelt kätte laulu(peo) jõud ja vägi. Aga peoeelse tormlemise sees ei unusta ta kõige tähtsamat – olla ka väärikas ja hea inimene.

 

Koorijuht Heli Jürgenson (48) ei kujuta elu ilma muusikata ette.

"Muusikal on nii palju avaldumise tahke ja eneseavaldumise võimalusi: ta on kindlasti loominguliste impulsside avaja. Muusikal on palju teraapilisi omadusi, ta on inimese emotsionaalsele poolele asendamatu aines. Ükskõik kas me läheme linnulaulu või merekohina tasandini välja, on see ikkagi elu ürgne osa. Meile ei pruugi meeldida kõik muusikavormid, näiteks punkmuusika, aga ka need on mõnede jaoks revolutsioonilise seisukohtade avaldamise ja eneseväljenduse võimalused. See annab inimesele võimaluse midagi välja öelda, mis vabastab ta mingitest pingetest. Muusika on elu orgaaniline osa, isegi kui sa ei ole musikaalne inimene. Keegi ei ela paduvaikuses – see oleks liiga steriilne keskkond."

Helil on olnud võimalus koos Fred Jüssiga teha linnulaulude kontserti. "Fred Jüssi nimetab ka linde headeks või kehvadeks lauljateks. See on pannud mind hästi palju selle peale mõtlema, kui osavad linnud on, kuidas nad oma laule laulavad ja mis eesmärgiga. Vahel tundub, et inimene jääb lindudele kaugelt alla. Kõik on muusika."

 

Musikaalne pere

Heli lapsepõlvekodu on Ida-Virumaal Aseris, väikeses paigas Rakvere ja Kohtla-Järve vahepeal. "Mu pere on kaugete esivanemateni välja olnud hästi musikaalne," räägib Heli. "Ema oli õppinud akordionit, aga meie peres lauldi ja musitseeriti palju, tehti ansamblilaulu. Perepeod olid alati otsast otsani muusikat täis."

Ta mäletab oma vanaema, kellel oli väga kõrge ilus sopranihääl: "Kui lapsepõlves vanaema lihtsalt laulis – endale ja loomadele –, siis tagantjärele, nüüd, kui olen ise muusikat ja laulmist õppinud ning laulmist kõrvalt jälginud, saan aru, milline kaunis hääl tal oli, lapsepõlves ei osanud ma seda niimoodi hinnata."

Helil on kaks nooremat õde ja üks vend, kes kõik käisid muusikakoolis. "Mäletan hästi, kuidas mu pinginaabrile tuldi pakkuma, kas ta sooviks muusikakooli tulla klaverit õppima, ja mina olin jube kade seal kõrval. Olin esimestes klassides hästi arglik, aga ma tõstsin käe ja ütlesin, et mina tahan ka muusikat õppida."

Tüdrukule ostetigi klaver ja ta hakkas käima Aseris muusikakoolis. "See oli väga armas väike muusikakool. Tänu toredatele õpetajatele (Silvi-Niina Varinurm ja Ester Kullamaa), kes siiamaani seal elavad ja toimetavad, sain ma päris hea põhja alla, nii et kui ma lõpetasin 8. klassi, siis olid nemad need, kes soovitasid mul muusikat edasi õppida."

Heli oli siis 15-aastane. "Aasta oli 1984, hästi keeruline aeg, aga mu vanemad lubasid mul minna üksinda Tallinnasse Georg Otsa muusikakooli õppima. Olin terve elu elanud maal ja põhimõtteliselt eksisin Vabaduse väljakul ära." Tagantjärele on Heli imestanud, kuidas ta üldse julges minna ning kuidas ta vanemad julgesid teda lasta. "Aga edasi läks juba loomulikku rada pidi: Otsa kool ja siis tolleaegne konservatoorium."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid